Jutlus I advendipühapäeval

„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, na­gu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga Tema troonile. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!” 

Ilm 3, 20-22

Tänane päev on teetähiseks mitmele ajalikule sündmusele, mille mõju ulatub igavikka. Seisame uue kirikuaasta lävel, täna algab advendiaeg – Kristuse tulemise ja Tema sündimise rõõmupühaks valmistumise aeg, jõuluootuse aeg.

Jõuluootuses ei küsimus vaid teatud mööduvast meeleolust, vaid see räägib meie sees peidus olevast igatsusest, teatud väikese ärevusega täidetud ootusest. See on igatsuse selle järele, et ühel päeval leiaksime igavese rahu ja tasakaalu suhetes iseenda, teiste inimeste ja Jumalaga.

Tänane jutluse aluseks olev kirjakoht asetab meid samuti mõnevõrra ootusärevasse olukorda: ukse taha, sissepoole, piiratud ruumi, sest kui on uks siis on eeldatavasti ka seinad.

Oma elus puutume kokku erinevate ustega. Mõni neist on suletud ja avaneb raskesti, mõnel on võtmed ammugi kaduma läinud ning sissepääsemiseks tuleb roostes lukk lihtsalt katki murda, mõnda aga ei soovi me ise enam kunagi avada. Leidub ka selliseid uksi, mis avanevad sisse ja väljapoole, nii et iga soovija saab sellest hõlpsasti edasi tagasi käia. Mõne ukse taga on kaasaegne teavitussüsteem, mille puhul saame kohe teada, kas teisel pool ust ollakse valmis sisenejat vastu võtma või mitte. Nende uste taga seisjate hulgas kohtame väga erineva käitumisviisiga inimesi: mõned koputavad enne sisenemist viisakalt ja ootavad kuni saavad loa siseneda, teised jälle arvavad, et nemad ja nende asjad on nii tähtsad, et nemad peavad uksest sisse pääsema kohe, olenemata sellest mis teiselpool ust olijad sellest arvavad. Leidub ka neid, kes on valmis nii öelda koos uksega sisenema, hoolimata sellest, kas neil on selleks õigust või mitte.

Mõnikord tähendab ukse avamine, et sama kiiresti kui selle sisenemiseks avame, tahame selle ka enda selja taga kinni tõmmata: mõnikord selleks, et põgeneda seljataha jääva eest, mõnikord selleks, et end kaitsta, mõnikord selleks, et saada rahu ja vaikust, leida aega keskendumiseks.

Täna avame ukse uude kirikuaastasse ja hakkame tasahilju valmistuma selleks, et taaskord võtta vastu jõululaps – inimesena ja inimeste hulka sündinud Jumal: Jeesus Kristus.

Jeesus kuulub nende hulka, kes suletud ukse taga koputavad. Ta ootab kannatlikult ja alandlikult, et uks avatakse seestpoolt. Jeesus teab, et tema jutt on küll tähtis, ent teiselpool ust olijal on oma elurütm, oma maailm, väärtused ja tõekspidamised. Koputades annab Jeesus märku, et tal on meie juurde asja. Täna, advendiaja alguses on aeg küsida ja mõelda, kas märkame ukse taga seisjat, kas kuuleme Jeesuse koputust. Kui kuuleme, mis see siis meie jaoks tähendab? Tüütut külalist, kelle lahkumist oodatakse saabumise esimestest hetkedest peale? Või ehk kõlab koputus uksele hoopis ehmatavalt, kurjakuulutavalt või suisa hirmutavalt? Või tõotab õrn koputus hoopis kauaoodatud külalist, kelle tulekut oleme alateadlikult või teadlikult juba pikka aega igatsenud ning kelle tulekuks oleme ehk juba pikemat aega ettevalmistusi teinud? Igatahes on külaline nüüd kohal ja ütleb: , ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kui kergelt või raskel avame Talle oma südame või anname hoopis teada, et praegu pole meil Tema vastuvõtmiseks aega. Kui tuleb ootamatuid külalisi mõtleb enamus inimesi enamasti ikka, kas kodu on sellises korras, et sinna võib võõraid lasta. Kui Jeesus tuleb ja koputab, siis Ta ei oota, et meie kodu, meie hing ja süda oleksid esinduslikus korras. Ta ei oota, et me Teda ülikülluslikult kostitaksime, Ta toob ise kõik vajaliku kaasa. Ta toob rahu ja armastust, ta teeb seda nii, et segadus meie hinges kaob. Õigupoolest ei ole  Ta ju ka kuidagi võõras, keda oleks vaja peljata või häbeneda. Olenemata sellest, mis meie elus, meie hinges ja südames parasjagu toimub, Jumal teab ja tunneb seda, vahest isegi paremini kui me seda ise eales suudaksime. Nii nagu loeme 139. psalmist: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.  Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.   

Olenemata sellest, millised me oleme tuleb Jumal meie juurde ja tahab meiega jagada oma armastust ja viimselt iseennast. Ta tuleb meie juurde läbi meie teekaaslaste, läbi argiste ja pühade hetkede, Ta kohtub meiega pühas armulauas, aga ka igas vastutulijas ja mööda minejas.  

Inglise kunstnik William Hunt maalis meie tänasest tekstist inspireerituna  maali „Maailma valgus“, mis kujutab laternaga Jeesust, kes on kohe koputamas rohtukasvanud ja ammu avamata uksele. Maalil kujutatud uksel puudub link, seda saab avada üksnes seesolija.

Olgem siis tähelepanelikud, et oskaksime märgata, ennast avada ja vastu võtta seda, mille Jumal meie jaoks on juba valmistanud. Jumala ligiolu ja valgus saatku meid kõiki alanud advendiajal, alanud kirikuaastal, nüüd ja igavesti. Aamen.

Õp Kerstin Kask