Jutlus igavikupühapäeval

„Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja Ta ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja Ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õn­nistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma raja­misest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaata­ma, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged Talle: „Issand, millal me nägime Sind näljasena ja toitsime Sind, või janu­sena ja jootsime Sind? Millal me nägime Sind kodutuna ja võtsime Su vastu, või alasti ja riietasime Sind? Millal me nägime Sind haige­na või vangis ja tulime Su juurde?” Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pi­sematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis Ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igaves­se tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaa­tama.” Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime Sind nälja­sena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole Sind teeninud?” Siis Ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisema­test vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Mt 25, 31-46

Üks vana lugu jutustab, kuidas ühel ilusal päeval kui metsaelanikud veetsid rahulikku lõunatundi, küsis äkki üks väike linnuke teistelt: mis on elu? Selline sügavmõtteline küsimus üllatas kõiki. Lill oli just õide puhkemas, ta avas üksteise järel oma õienupud, nautis päikesevalgust ja ütles: elu on muutumine. Liblikas nii filosoofiline ei olnud, kergelt lendles ta õielt-õiele ja nautis igal neist maitsvat nektarit. Elu on imetlemine ja päikesepaiste kuulutas ta. Maapinnal aga toimetas sipelgas, kes vedas enda järel poole suuremat puukoore tükikest. Elu ei ole muud kui töö, vaev ja higi, ütles ta hingeldades. Kui ei oleks hakanud vihma sadama, küllap siis oleks diskussioon elu tähenduse üle veelgi kaugemale ulatunud. Vihm kommenteeris: elu on pisarad, ainult pisarad. Kõrgel taeva all tegi kotkas oma uhkeid lennutuure: elu on alateadlik ülespoole pürgimine, andis ta kõrgustest teada oma arvamuse. Päev veeres õhtusse ja metsast jalutas läbi peolt kodupoole astuv mees. Elu on lõputu õnne otsimine ja lõputu pettumuste jada, kaebas ta.

Pika ja pimeda öö järel hakkas hommikune taeva aegamisi punetama. Nii nagu koidupuna on uue päeva algus, nõnda on elu igaviku algus. Täna on kirikuaasta viimane pühapäev, igavikupühapäev, mil mõtleme ehk tavapärasest enam sellele, mis saab olema meie ajaliku elu järel.

Tänane jutluse tekst on viimane Jeesuse lõpuaja kõnedest. Tema kõnet kuulas toona laias laastus kahesuguseid inimesi: esimesed neist tundsid hästi usuga seotud õpetusi, käskusid ja keeldusid, pidasid neist ka ise täpselt kinni ning tihti võisid nende halvaks paneva ninakirtsutuse märklauaks saada sellised inimesed, kelle elukaar nii sirge ja kõrge joonega ning ideaalilähedaselt ei olnud kulgenud. Ka sellised, kelle usuelugi ehk välispidisel vaatlusel kriitikat ei kannatanud.  Nende teiste olemasolu toel õitses ja õilmitses esimeste enesekindlus ja enesearmastus, mida vürtsitasid ka kõrkus ja ülbus. Vaesus, haigused, erinevat liiki kannatused nende maailma ei mahtunud. Just nõnda mõtlevaid ja elevaid inimesi tahtis Jeesus oma kõnega puudutada või ehk isegi raputada, aga ka nii öelda teiste kingadesse asetada.

Ta üllatas neid lugudega erinevatest elusaatustest, just sellistest, kus otse ja sirgeid teid ei ole olnud ning kus leidub rohkesti seda, mida toona õigeusklik juut pidas pigem Jumala karistuseks. Jeesus annab teravalt mõista, et usk ei ole pelgalt pühade tekstide lugemine ja kuulamine ning templi õuedes istumine. Ajalik ja igavikuline on selles loos omavahel tugevasti seotud. Usu sügavuse mõõdupuu on siin see, missugused on meie hoiakud ja teod kaasinimeste suhtes. Jeesust tuleb siin inimestele väga lähedale, samastades end selle maailma kõige väetimate, taga kiusatute ja tõrjututega, nendega, keda arvati olevat Jumala õnnistusest ilma jäänud. Jeesus ütleb „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisema­test vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”

Oleme nüüd pikalt rääkinud sellest, missugune ei peaks olema. Aga selles loos on ka teine osapool, need, kes saavad Jeesuse õnnistuse osaliseks. Kirjelduse järgi käituvad nemad otsekui puuga pähe saanud, nii üllatunud on nad: Meie? Kus? Mis? Millal? Kas ikka tõesti? Küllap olete igaüks oma eluski kogenud seda, et mõni inimene astub ligi ja tänab millegi eest, mille toimumist te ei mäleta või mis teie meelest ei ole olnud üleüldsegi nii märkimisväärne. Ka siin loos toob Jeesus positiivsena esile omakasupüüdmatu, tingimusteta aitamise ja aitaja, kes toimib südame sunnil, mitte kasu või ka õndsuse lootuses.

Tänane kirjakoht on ka kiriku diakooniatöö üks võtmetekstidest, mis näitab kätte teenimise alused ja põhimõtted. Kirik ei tegutse hädasolijate aitaja ja hääletute eestkostjana mitte selle pärast, et saada uusi liikmeid või teenida kuidagi ühiskonna tähelepanu ja heakskiitu, vaid seepärast, et igas abivajajas, me kohtame Jumala näo järgi loodud inimest, Jumalat ennast.

Ent, mida on sel kirjakohal öelda meile, täna, meie elude kohta? Kes täna need, kes vajavad toetust ja eestkostet? Kes on need siin meie kogukonnas? Kui vaagime iseenda tegusid ja tegemata jätmisi siin ajalikus elus, ka tänase kirjakoha alusel, võib esmapilgul tekkida lootusetuse tunne. Kes meist jõuaks niimoodi armastada, kes meist jaksaks sellisel viisil ligimest teenida. Võib olla tõesti, et Jeesuse kaasajal olid asjad teistmoodi? Või siiski mitte ....

See ei olegi viimselt tähtis, oma inimlikus piiratuses jääme alati jumalikele mõõdupuude jaoks lati alt läbijooksjateks. Kuid peame meeles pidama, et see, kes meie tegusid kaalukausile seab on seesama, kes meie eest on risti löödud, surnud ja ülestõusnud. Saame loota ja uskuda, et Tema, kes  on surma ära võitnud võtab meid oma armastuse läbi vastu. Aamen.

Õp Kerstin Kask