Jutlus pühapäeval enne paastuaega

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.  Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus. 

Kord olevat sattunud üks inimene ekskursioonile põrgusse. Vaatepilt, mida ta seal nägi üllatas teda väga. Kõik põrgu asukad istusid suures pidulikus saalis pidulikult kaetud õhtusöögi laua taga. Laud oli rikkalikult kaetud ja ükski inimliku kujutlusvõime abil kujutletav roog ega jook ei puudunud laualt. Kõike oli ülikülluslikult. Toit lõhnas isuäratavalt. Ent kõigil, kes laua taga istusid olid käed otsekui lahastesse seotud, nii, et nad ei saanud oma käsi küünarnukist kõverdada. Seetõttu ei saanud nad osa hurmavast õhtusöögist, sest nad ei saanud seda endale suhu panna. Nõnda oli põrgu täis nälja käes piinlevaid inimesi, kes küll nägid ja tundsid kogu selle külluse olemasolu, kuid ei saanud sellest ivakestki maitsta.

 Järgmisena viidi sama inimene taevasse. Ja oh üllatust, seal avanes talle täpselt samasugune vaatepilt: rikkalikult kaetud pidulaud, kaunis keskkond ning laudade taga istuvad inimesed, kes ei saa endale toitu suhu pista. Ent midagi oli seal teisiti. Täiesti teisti. Taeva asukad ei püüdnud teha abituid katseid endale toitu suhu panna, vaid nad toitsid üksteist, ulatades toitu oma vastas istujale.

See pilt iseloomustab teenivat eluviisi, mis seab enese heaolu ja saavutusvajaduse asemel esiplaanile teiste inimeste vajadused ja heaolu.

On märkimist vääriv, et teenijat või teenimist ja hoolitsemist märgib ka ladinakeelne sõna minister, millest tuleb ka vastav sõna eestikeelde. Nii on ka meie riigi valitsejad – ministrid- kutsutud omakasupüüdmatult hoolitsema meie riigi majanduse, hariduse, sotsiaal- ja kultuurielu eest, viimselt kogu meie Eestimaa ja eestimaalaste eest.  Väljakutse, mille Jeesus esitab tänases evangeeliumis jüngritele, aga ka igaühele meist ei ole kergete killast: kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane. Mida tähendab teiste teenimine? Kas oled valmis olema teiste teenija? Kust võtta selleks jõudu ja oskusi?

Kuuldud loo taevas valitsenud õhkkonda ja meelelaadi kirjeldab meile tänane jutlusetekst Pauluse kirjast korintlastele, armastuse ülemlauluks nimetatav peatükk, mis näitab, et igasuguse teenimise alus on armastus, laiemalt võttes elu alus ja elu andja on armastus.  

Paulus kasutab siin kreekakeelset sõna agape, mis tähendab tingimusteta, omakasupüüdmatut ja ennastohverdavat armastust. Seda sõna kasutatakse eelkõige Jumala armastuse väljendamiseks, aga ka inimeste vaheliste suhete puhu. Väljaspool Piibli esineb seda haruharva.
Tänase pühapäeva teema on Jumala armastuse ohvritee. Eeloleva nädala kolmapäeval  algab kannatusaeg, mille jooksul kõnnime 40 päeva koos Kristusega, meenutades Tema kannatusi, ristilöömist ja surma, mis viivad meid taas lähemale Kristuse ülestõusmise imele.

Mõtelgem hetkeks, mis tähenduse saab armastuse ülemlauluks nimetatud Pauluse tekst siis kui vahetada Pauluse kirjas sõna armastus, sõnaga Kristus. Kristus on pika meelega, Kristus hellitab, Kristus ei ole kade, Kristus ei otsi omakasu, Kristus usub, loodab ja kannatab meie eest ja meiega. Eks ole see ju Kristuse armastuse ohvritee?

Sama sõnumi leiame tänasest evangeeliumist: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast
teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” See, et Jumala Poeg on saanud meie teenijaks, teinud meie heaks kõik, mis me vajame, avab meile tee Jumala küllusliku armastuse juurde. Jumala armastuse puudutus, avab meile tee kaasinimese juurde, nõnda et võime igaühte võtta vastu tingimusteta ja armastusega. Jumala armastus, mis meile on osaks saanud ja saab ka jätkuvalt, varustab meid armastuse ja jõuga, et saaksime teenida üksteist ja Jumalat. Jumala armastus seob meid katkematu sidemega üksteise- meie eelkäijate ja meie järeltulijatega ja Jumala endaga. Aamen.

Õpetaja Kerstin Kask