Jutlus 2. pühapäev enne paastuaega. Jumala sõna külv

Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mit­te Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Ju­mala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Juma­la narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam. 1 Kr 1:20-25

Tänase pühapäeva teema: Jumala sõna külv kutsub meid mõtlema kuulutustööle ja kuulutuse sisule: rõõmusõnumile Jeesusest Kristusest, kes apostli tunnistuse kohaselt on Jumala vägi ja Jumala tarkus. Kuuldud kirjakoht toob meieni Pauluse küllaltki emotsionaalse  ja kirgliku mõtteavalduse sel teemal. 

Läbi kristluse ajaloo on aeg-ajalt ikka tekkinud sama emotsionaalset ja kirglikku  arutelu usu ja tarkuse suhte üle, mõnikord on neid suisa vastandatud. Need, kes Jeesust taga kiusasid ja tema üle kohut mõistsid olid juutide mõjukaimad ja harituimad mehed: ülempreestrid, kirjatundjad, koguduse vanemad. Ka apostel Paulus sattus Korintose koguduses olukorda, kus rahvas jagunes kaheks, ühelpool erinevate tõekspidamistega kõrgelt koolitatud ja õpetatud mehed ja teiselpool lihtrahvas, kes tõenäoliselt ennast ladusama jutuga kõnemeeste poolt nii öelda ära rääkida lasid. Peatüki alguses räägib Paulus tülidest koguduses, kus inimesed ütlevad endid küll Apollose, küll Keefase, küll Pauluse poolt olevateks. Igaüks neist sai inimesi enda poolele oma õpetatud kõne ja tarkusega. Paulus vastandab  sellele inimlikule kõnevõitlusele Jumala kõned, mille puhul isegi Jumala narrus ja nõtrus on rohkem väärt kui inimlik tarkus.

Inimesed on erinevad, nad võtavad  Jumala sõna  erineval moel vastu, kuulutamise erinevad viisid puudutavad neid erinevalt. Ka ajad ja olukorrad on erinevad, see, mis puudutab täna ja siin ei pruugi seda enam homme samal moel teha. Mõned inimesed vajavad uskumiseks kuulutusse Kristusest imetegusid. Teiste jaoks on olulised filosoofilised argumendid. Kolmandateni jõuab kuulutus Kristusest pigem kaasinimeste armastustegude kaudu.
Kristliku kuulutuse alguses seisab aga tunnistus ristilöödud ja ülestõusnud Issandast, kes on läinud surma inimkonna patu pärast ja on oma surmaga võitnud surma, tõustes võitjana hauast - elu ja lootuse märgiks.

Kõigeväeline Jumal ületab meie inimliku tarkuse. Iseenda, inimlik tarkusega ei pääse me Jumalale ligemale. Me ei saa otsustada pelgalt maailma vaadates, missugune on Jumal. Tarkus, millest räägib Paulus on midagi muud kui inimlik tarkus. See on tarkus, mida jagab Jumal ise ja mis saab meile osaks Jeesuse Kristuse kaudu. Sellest tarkusest osasaamine on Jumala tegu, tema kingitus meile, see on midagi täiesti erinevat sellest, mida inimliku igapäevase õppimisega võiks saavutada. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et õppimine, teadmiste omandamine ja teaduse tegemine, kasvõi usuteaduse vallas, oleks kasutu või väheväärtuslik. Otse vastupidi, tihti teeb õppimine, oma mõtete ja elu korrastamine, maailma avarama pilguga vaatama õppimine, ruumi ka usulistele kogemustele. Ent ainult Jumal avab oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu meile tarkust, mis pelgalt inimmõistusega ei ole õpitav ning inimeeltega ei ole kunagi täielikult haaratav Jumal ei mahtunud tervenisti ära Jeruusalemma kirjatundjate õpetusse ega Korintose filosoofide teooriatesse.  Jumal on alati erinev sellest, kuidas meie Teda endale ette kujutame või Teda tajume.

Üks mõistujutt räägib, kuidas keegi naine nägi kord unes, et kaupluse leti taga seisab Jumal. Issand, oled see tõesti Sina? küsis naine õhinal. Jah, see olen mina vastas Jumal. Aga mida Sinu käest osta saab, küsis naine õhinal. Minult saab osta kõike, vastas Jumal. Sel juhul anna mulle palun tervist, õnne, armastust, edu ja palju raha vuristas naine ühe hingetõmbega. Jumal naeratas lahkelt, läks laoruumi ja tuli sealt hetke pärast väikese paberist karbiga. Ja see on kõik? küsis naine pettumuse noot hääles. Jah, see on kõik, vastas Jumal ja küsis: Kas Sa siis ei tea, et minu kaupluses müüakse vaid seemneid?

Ka tänane evangeeliumi räägib meile seemnest, sinepiivakesest. Jeesus kasutas jumalariigist kõneldes seemet sümbolina „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.” 

Jumal on kinkinud ka inimesele seemne, Ta on külvanud selle meie hinge ja südamesse. Selles seemnes on peidus inimese jumalanäolisus, inimese võime tunda ja armastada Jumalat ja kaasinimest. See seeme võib küll olla silmale nähtamatu, ent see on olemas. Seeme ei ole antud meile selleks, et me seda enesele hoiaksime, see on antud meile, et seemnest võiks kasvada puu, mis kannab ja toetab, mille okstesse saavad teised pesa teha, mille küljes kasvavad ehk viljad, milles omakorda valmivad uued seemned, et levitada head sõnumit Jumala armastusest ja tarkusest.  Üks mu sõber ütles kord, et inimesed võvad olla üksteisele, kas tõusuks või languseks. Teisisõnu siis, kas headuse ja armastuse suurendajaks või vähendajaks või siis ka jumalanäolisuse ilmutajaks või varjajaks. Olgem siis varmad hoolitsema seemnete eest, mis meile on kingitud, et Jumala vägi võiks avalikuks saada. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask