Jutlus Paastuaja 2. pühapäeval

2 Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, 
3 kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. 
4 Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka. 
5 Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. 
6 Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. 

Täna on paastuaja teine pühapäev. Eelmisel pühapäeval rääkis meie õpetaja siit samast puldist Jeesuse kiusamisest. Tänane kirjakoht on pärit Jaakobuse kirjast, mis kuulub koos Heebrea, kahe Peetruse, kolme Johannese ja Juuda kirjaga katoolsete kirjade hulka. Neid kirju iseloomustab adressaat – või õigemine, selle puudumine. Need kirjad ei ole saadetud üksikkogustele, vaid olid algkristlikes kogudustes kasutuses ringkirjadena.

Jaakobuse kiri on oletatavasti pärit 1. sajandi algusest. Kuigi kiri algab nimega Jaakobus on autori kohta vähe teada. Võib öelda, et Jaakobus on Uues Testamendis levinud nimi. On Jaakobus Sebedeuse poeg ja Johannese vend ning on Jaakobus Alfeuse poeg. Ka Jeesuse vend kannab nime Jaakobus. Kirjas galaatlastele toob Paulus välja, et Jaakobust nimetatakse ka sambaks ning Juuda kirja autor on Jaakobuse vend. Segadust tekitab veelgi tõsiasi, et kirjadele autoriteedi lisamiseks kasutati võtet, kus kirja autoriks öeldi olevat mõni tolleaegses ühiskonnas lugupeetud inimene. Seega on keeruline öelda, kes võis tegelikult olla selle kirja autor.

Lugedes läbi, mida kirja autor oma kuulajatele tahab öelda, siis meenuvad kohe esmalt Vana testamendi õpetussõnad. Siiski on kiri kirjutatud kristlastele, mitte Vana Testamendi juutidele ning tegeleb küsimusega, kuidas siis kristlane, peaks käituma. Seda kirja on nimetatud ka „õige käitumise käsiraamatuks“ (Lohse, 1994, lk 160). Mõni hetk tagasi ette loetud Piibli kirjakoht räägib meile kiusatusest, kannatlikkusest, palvest ja usust.

Mis siis on kiusatus või kus me teda kohtame? Jeesust kiusas kõrbes saatan, kuid kes meid kiusab? Kas see on Saatan, kuri vaim või õel naabrimees või mitte ükski neist? Kreekakeelses tekstis, mis on Uue testamendi kirjapanemise keel, vastab sõnale kiusatus sõna δοκίμιον (dokimion). See sõna tähendab läbikatsumist, proovi või inglise keelest meile saabunud sõna test. Endi kooliajast teame, et ka pedagoogidel „meeldib“ õpilasi läbi katsuda tunnikontrollide, kontrolltööde ja eksamitega. Olles ka ise kunagised õpilased teame, kui kerge on tekkima tunne, et õppejõud kiusavad meid – panevad proovile. Siiski ei ole nende eesmärk mitte õpilasi kiusata, vaid veenduda, mis nad on õppinud, kui palju nad teavad ja oskavad. Mõistes, mida meie proovile panijad taotlevad, tuleb ka kannatlikkus.

Tuleb tõdeda, et kiusatused on ja jäävad meie maise elu lahutamatuks osaks. Kiusatuse mõistmine ei tähenda siiski, et saadud negatiivne hinne võiks tähelepanuta jääda. Saadud hinde parandamiseks tuleb aru saada õppeaine sisust, õppida midagi juurde või muuta midagi senises ehk siis meelt parandada. Kiusatused aitavad meil mõista, millised me oleme ning tajuda oma puuduseid. Nähes, et me ei ole täiuslikud, vaid alles teel sinna, saame osavõtlikumalt suhtuda ka kaasinimestesse mõistes, et ka nemad ei ole täiuslikud. Mõnikord tuleb meil siiski tõdeda, et me ei suuda muuta ennast – me võime näha oma vigu, kuid me ei suuda ennast muuta. Sellisel juhul jääb meil üle vaid paluda Jumalat, et ta meid muudaks. Ja mõnikord on väljakutseks oma vigade tunnistamine ning enda aktsepteerimine sellisena, nagu me oleme – poolikud.

Üks lugu räägib, et pärast Einsteini surma kutsus Jumal ta enda juurde ja ütles: „Kõigist minu lastest tegid sa maailma mõistmiseks kõige rohke. Küsi, mida soovid!“

Einstein ütles: Tahaksin näha inimese valemit.“

Hetk hiljem oli valem tema ees. Mitu päeva uuris Einstein seda ja hüüdis siis: „Siin on viga!“

„Ma tean,“ vastas Jumal. (Raudla & Kilgas, 2011, lk 165)

Oma vigade tunnistamine ja mõistmine ei ole lihtne ning seda tuleb harjutada kogu elu. Paulus toob armastuse ülemlaulus välja kolm väga olulist sõna inimese elus – usk, lootus ja armastus (1Kr13:13). Ka kiusatuste ja läbikatsumistega toime tulekuks on meil vaja kõiki kolme. Usk aitab meil loota ning seetõttu armastuses toimida. Jaakobuse kirja autor kutsub meid üles saama täiuslikuks kannatlikkuses ning annab ka nõu, kuidas seda teha – paluda Jumalat. Jumala poole pöördumiseks on meil vaja usku – usku, et Jumal on siin, meie kõrval, kõigis kiustustes ja läbi katsumistes ning on valmis meid kuulama. Lootus Jumala armastusele on see, mis hoiab meie usku ülal. Ja meie usk leiab väljenduse meie palvetes.

Mõelgem siis, mida me suudame teha paremini ning mida on vaja paluda uskudes ja usaldades Jumalat? Mõelgem, kui täiuslik on meie kannatlikkus?

Aamen

Tsiteeritud teosed

Lohse, E. (1994). Uue Testamendi teoloogia põhjooni. Tartu: Tartu ülikooli usuteaduskond.

Raudla, H., & Kilgas, R. (2011). Ajatud lood. (R. Kilgas, Toim.) Kirjastus Sator.

Tiit Palgi