Jutlus 16. nelipühajärgsel pühapäeval

Paulus ütles jumalagajätukõnes Efesose koguduse vanematele:

„Ja nüüd annan ma teid Jumala ja Tema armusõna hooleks; Te­mal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas. Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nä­hes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!”” Ap 20, 32-35

Kord pöördusid arsti poole ühe naise sugulased. Nad kurtsid, et naine on pidevalt halvas tujus ja  riiakas, tihti olevat ta vihane enda ja teiste inimeste peale, nõnda, et temaga koos olla on üsna võimatu. Sugulased kahtlustasid, et naisel on hakanud avalduma mingi psüühiline haigus ning nõnda pöördusid nad arsti poole, et ta naisele õigeid ravimeid annaks. Arst mõtles veidi ja ütles: hoolitsege tema eest ja näidake talle oma armastust. Kas see siis aitab? Aga, mis me teeme kui see ei aita, küsisid sugulased läbisegi. Kui ei aita, siis suurendage annust, siis kindlasti aitab ...

Tänase pühapäeva teema on Jumala hoolitsus. Kõik tänased kirjakohad räägivad meile ühel või teisel viisil Jumala hoolitsusest, Tema ravivast ligiolust ja armust, mis meie inimlikku poolikust tervendab ja meid taas tervikusse – ühendusse oma Looja Jumalaga põimib, aga seda, mis meile ajalikus elus materiaalsetest asjadest tarvis on. Jumal kingib meile oskusi ja võimalusi, meie asi on neid heaperemehelikult rakendada. Loetud Vana Testamendi tekst tõi meieni loo sellest, kuidas Jumal oma inimeste eest hoolitseb, varustades neid kõige sellega, mis neil eluks vajalik on ja mitte ainult nii, et hing sees püsiks, vaid et oleks jaksu ja väge võtta vastu uusi väljakutseid, teostada ennast ning elada täisväärtuslikku elu. Jumal hoolitses nuriseva rahva eest, et need mõistaksid, kelle käes on nii nende ajalikud kui ajatud asjad.

Kuuldud evangeelium osutab samuti sellele, mis on tõeliselt väärtuslik, alalhoidmist, kogumist ja esile tõstmist vääriv- aare taevas, Jumal ja tema armusõna, mitte maine vara või õigemine nagu ütleb üks mu hea kolleeg, prioriteete saab olla üks, esimesel, kõige tähtsamal kohal saab olla üks ja kõik ülejäänu tuleb selle järel ja selle toel. Jutluse tekstis räägib apostel Paulus omamoodi kõige suuremast ravimiannusest, mis on Looja välja kirjutanud  igaühele meist, kõigile inimestele – Jumala armusõnast. Paulus on parasjagu lahkumas Efesose koguduse piirkonnast ning ta tahab kindel olla, et kogudusega, kellega ta on nii palju aegu koos olnud, kelle ülesehitamisse ta on palju panustanud, on kõik korras ja saab seda olema ka tulevikus. Tema ise ei saa enam koguduse elule ja käekäigule kaasa aidata, sest tal tuleb edasi liikuda, teenima teisi inimesi ja kogudusi. Võib arvata, et Paulusel ei ole ka väga lihtne nii öelda oma lapsukest maha jätta ja edasi minna, on ta ju  tugevalt Efesose kogudusega kokku kasvanud nendega koos mitu puuda soola ära söönud, ta tunneb nende tugevaid ja nõrku külgi, teab andidest, millega Jumal on seda kogudust õnnistanud, aga küllap teab ka ohtudest, mis neid võivad varitseda. Eelkõige vaevab Paulust see, kas noor kogudus ikka suudab püsida kristlikus usus ning kuulutustööd jätkata. Ma arvan, et Pauluse olukord sarnaneb paljuski sellega, mis toimub vanemate hinges kui nende lapsed on jõudnud sellisesse vanusesse, et hakkavad juba oma eluradu seadma: lähevad kodust kaugemale õppima või tööle või hoopis mõnele pikemale reisile välismaale. Ikka mõeldakse, et kuidas neil seal küll läheb, kas saavad hakkama, äkki peaks veel seda või toda õpetama või kaasa pakkima. Ka Efesose kogudusel tuleb selles hetkest iseseisvat elu alustada – Paulus lahkub ning nüüd tuleb kohalikel endil oma eluga, sealhulgas kristliku usu ja kuulutuse jagamisega, hakkama saada. Tuleb teha iseseisvaid samme, ise vastutust võtta ja otsustada, mis õige mis vale, mis esmatähtis ja millega võib oodata või mille sootuks kõrvale jätta. Nõnda on elu ka meie koguduses, igas kristlikus koguduses, igal ühel on omad anded ja neile vastavad ülesanded, peame ühiselt seadma sihid ja siis üheskoos nende pole liikuma, unustamata peamist Jumalat ja Tema toimimist meie keskel.  Paulus jätab endast maha vaimuliku pärandi, õpetuse ja julgustuse selleks, et inimesed võiksid tunda, end turvaliselt ning teada, et neid ei ole jäetud üksi, omapead ja omal jõul elumere lainetesse hulpima. Selgelt ja konkreetselt osutab ta sellele, kelle käes on kõik inimelud, nende käänud ja künkad, tõusid ja langused: Jumal on see, kes on oma armusõna kaudu meie keskel igal päeval, vaid Temal on lõplik vägi muuta inimeste elusid, nii, et nad võiksid elada Jumala enda kaastöölistena Tema pärandi – kogu loodu – hoidjate ja arendajatena.  Temal on vägi ehitada meie elud üles ja hoida meid eneste juures. Tema on hoolitsenud meie eest, ta on jaganud meile mitmesuguseid ande, et võiksime nende abil enda ja kogu loodu eest hea seista, igaüks tuumafüüsikust uksehoidjani on saanud oma anded Jumalalt kingituseks, selleks, et kasutada neid enese ülalpidamiseks ja kõige laiemas mõttes teiste eest hoolitsemisest. Nii nagu Efesose koguduse liikmetel, nii on ka  meie ülesanne jätkata Pauluse tööd, kuulutada Kristust, tunnistada Jumala tegudest, avada end nii, et Jumala teod saaksid meie kaudu avalikuks. See ei tähenda ilmtingimata kaugetele maadele misjonireisile minemist, kuigi mõnel puhul kindlasti ka seda. See tähendab oma elu elamist Jumalaga koos ja Teda tunnistades, Tema andide kasutamist võimalikult parimal viisil, olgu siis iseenda või koguduse elus. Olgu Jumal meiega meie kõikides valikutes ja tegemistes, mida me ette võtame.

Õp Kerstin Kask