FL1:20-26
20 minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää
häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti
avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.
21 Jah, mulle on elamine
Kristus ja suremine kasu!
22 Aga kui ihus elamine
toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida.
23 Mind paeluvad mõlemad.
Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,
24 ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.
25 Ja selles veendunult ma
tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,
26 et teie kiitlemine
Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie
juurde.
Möödunud nädala
esmaspäeval (10. septembril) oli rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Kusagil
maailmas sooritab iga 40 sekundi järel üks inimene enesetapu ning iga 3 sekundi
järel teeb katse ennast tappa[3].
Eestis võtab endalt igal aastal elu enam, kui 200 inimest. Vaadates pisut
kaugemale lähiminevikku on hetkeolukord meil parem, kui Nõukogude Liidu ajal[4].
Kuigi nn. „igavates põhjamaades” toimub
enesetappe vähem, on olukord meist ida- ning lõunapool keerulisem. Venemaal,
Lätis ja Leedus on suitsiide 100 000 inimese kohta enam[5]
ning seda vaatamata sellele, et eestlased ei paista olevat ÜRO edetabeli
andmetel just kõige õnnelikumad.
Paulus, kirjutades kirja
Filipi kogudusele viibis vangis (Fl 1:13; Ap 21:27 – 27:13). Ka tema pidi
tundma ängistust, kuna ei teadnud, mis teda ees ootab – kas vabastamine või
surmaotsus. Paulus oli leidnud oma elu jaoks olulise toetuspunkti –
toetuspunkti, millest lähtusid tema reisid ja evangeeliumi kuulutus. See
toetuspunkt võimaldas tal uskuda pääsemist kitsikusest ning lubada jõudmist
kirja saajate juurde. Usk, et tema elu ja surm on Jumala kätes ei lasknud Paulusel
kaotada lootust ning tunda hirmu ka surma ees. Kristlastena selles maailmas
viibides oleme üheltpoolt allutatud selle maailma seaduspärasustele, kuid meil on
ka lootus ja usk, et keegi on meid valmis toetama. Nii mõnigi kord on elu
keeruline ja meile arusaamatu. Lähtudes Uue Testamendi sõnumist on meil aga võimalus
orienteeruda selles maailmas.
Üks lugu räägib, et II maailmasõja ajal otsustas rühm usklikke juute
Auschwitzi koonduslaagris korraldada kohtupidamise Jumala üle. Kohtuprotsess
viidi läbi kõigi reeglite kohaselt. Sõna said nii süüdistajad, kui ka kaitsjad.
Protsessi tulemusena mõistis kohus Jumala üksmeelselt süüdi. Siiski kuulutati
välja vaheaeg ja kohtuotsuse teatavaks tegemine lükati edasi – oli kätte
jõudnud õhtuse palvuse aeg. (Raudla & Kilgas, 2011, lk 298)
Selles loos saavad kokku
sügav usk Jumalasse ning austus nii Jumala kui ka kaasinimeste vastu. Kui
paljud meist suudaksid jääda inimesteks säilitades oma väärikuse ja oma
väärtused, kui meie ümber valitseb surm, millest pääsu ei paista olevat? Paulus
tõdedes, et Kristus saab ülistatud tema ihus, näitab kelle ta oma elus on
esikohale seadnud, kes juhib tema tegusid ning kelle kasu ta peab alati silmas.
Nüüd ei ole Pauluse teod mitte tema teod, vaid Kristuse teod, mis toovad kasu
kõigile inimestele. Surm aga ei ole mitte lõpp-peatus, vaid vahepeatus, kus
avaneb meie elu hoopis teistmoodi.Jõudmaks sellesse vahepeatusesse tuleb meil
läbida eelnev kindlaks määratud teekond. Kuidas me selle läbime – kas sõimeldes
naabritega, kritiseerides teekaaslasi või sõbralikult juttu ajades, sõltub
meist endist. Kas käies sellel teel jääme häbisse või oleme kuulutanud Kristust,
näeme alles hiljem. Seetõttu loodame, et me ei jää häbisse milleski, vaid et -
nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti ülistatud meie ihus, olgu elu
või surma läbi!
Aamen!
Tsiteeritud teosed
Raudla, H., & Kilgas, R. (2011).
Ajatud lood. (R. Kilgas, Toim.) Kirjastus Sator.
[1]Viimane
neist kannab peakirja World Happiness Report 2018 ning on leitav siit: http://worldhappiness.report/ed/2018/
No comments:
Post a Comment