Jutlus jõuluõhtul

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Lk 2: 10-11

Taas on jõulupühad ja taas oleme tunnistajaks ühele imelisele sünniloole – Jumala Poja sündimisele. Lapseootus toob peresse nii ärevust kui rõõmu. Vahetult enne uue ilmakodaniku sündi kerkib ootusärevus mõnikord küll ülikõrgele, eriti kui lapsuke ennast pisut pikemalt oodata laseb.   Kui peresse sünnib laps teatatakse sellest enamasti suure rõõmuga kiiresti sugulastele ja tuttavatele. Enamasti kõik juba ootavad suure ärevusega, et beebi sünniks ning kõlaks rõõmukuulutus ja saaks teada, mis soost, kui pikk ja kui raske uus ilmakodanik on ning kas uue ilmakodaniku ja tema emaga on kõik ikka hästi.

Kui Jumala Poeg sündis hakkas inglitel kibekiire, tuli neil ju teavitada sellest salapärasest ja ootamatust sündmusest tavatult suurt pereringi – kogu maailma. Inglite teadaanne oli samuti eriline, ei mingeid tavapäraseid gramme ja sentimeetreid, ei mingit infot selle kohta, kuidas on lood ema ja vastsündinuga. Üle maailma kõlas hoopis: ärge kartke!

Jõulusõnum kahe tuhande aasta eest ja täna on sama: ära karda, Sulle on täna sündinud päästja ja vabastaja, kes on Issand Kristus. Maailm on täna avaram ja suurem kui oli siis kui Jeesuslaps sündis, me teame maailma, kogu Jumala loodu kohta palju rohkem kui teati siis. Ent sellega kaasneb ka rohkem hirme. Tõenäoliselt on ühel konkreetsel inimesel, näiteks siinsamas Kosel, põhjust midagi otseselt karta tunduvalt vähem kui toona Petlemma sõime ümber kogunenutel.

Kuid paraku on tänases maailmas, nii meie kodumaal kui laia maailmas omajagu neid, kellele kartus ja hirm on igapäevasteks saatjateks. Leidub emasid ja isasid, kes sarnaselt Maarjaga, muretsevad, kuidas nende lapsel läheb. Leidub mehi ja naisi, kes muretsevad sarnaselt Joosepiga, kuidas tulla toime ootamatuste ja ebakindlusega oma elus. Leidub neid, kes ka tänasel jõuluõhtul on mures enda või lähedaste tervise pärast. Leidub neid, kes nii nagu vaesed karjased, mõtlevad, kuidas hoolitseda enda ja oma lähedaste toimetuleku eest. Leidub neid, kes tunnevad hirmu oma kõige lähedasemate eest – Eesti politsei saab tavapäraselt päevas 40 teavitust perevägivallast, pühade ajal enamasti rohkem. Keset kõike seda kõlab ingli kuulutus: ära karda, hirmust on väljapääs.

Ingli sõnum kuulutab sellest, et Jumal ei ole jätnud sind üksi. Ta näeb sind ja sinu elu kartusi ja hirme. Jumal on saatnud jõululapse just sind aitama. See on nagu ema sosistus lapsele: ära muretse, ma olen siin, ma ei jäta Sind. Prohvet Jesaja ennustuste kohaselt kutsuti sündinud jõululast nimega Immaanuel, mis tähendab Jumal on meiega.  Jumal on meie lähedal kõige raskematel hetkedel. Ta ei hülga meid kunagi. Ta on meiega kesk raskusi ja leina, aga keset suurimat rõõmu ja õnne.

Peapiiskop Urmas Viilma kirjutab oma jõululäkituses:

Imesid sünnib endiselt meie ümber. Kui talitseme oma hirme ja usaldame Jumalat ning oma lähedasi, märkame, kuidas imelised asjad sünnivad ka meiega. Hirmu kardinate tagant ilmub jõululaps Jeesus, kes osutab lõppematut armastust meie ja kogu maailma vastu. Täna. Ja kuni aegade lõpuni. Ka üle aja ja igaviku. Igavesti!

Üks levinumatest jõulutervitustest, mida pühade ajal soovitakse on jõulurahu. Vast iga inimese põues põksub rohkem või vähem igatsus, et maailmas oleks rahu, et omaenda kodus oleks rahu, et hinges ja südames oleks rahu. Siin jõululapse sõime ääres saame korraks peatuda, jääda viivuks vaikseks ning kuulata oma hinge ja südant. Millised on need igatsused, mis on neis kõige sügavamale peidetud ja usaldavad nüüd jõuluvalguse ja –soojuse paistel välja tulla? Või leiad ehk selles jõuluvaikuses oma hinge-ja südamesoppidest midagi, mille eest tänada, mille üle tunda suurt ja ehedat rõõmu? Mõtle viivuks selle ja võta see endaga kaasa tänasesse jõuluöösse, ära lase neil igatsustel ja tunnetel hukkuda, vaid hoia neid, toida neid, et need võiksid Sind kanda, hoida ja toita ka elu rasketel hetkedel. Jumala näo järgi loodud inimeses on alati peidus ka igatsus oma Looja ja igaviku järele.  See laseb jõululapsel ja jõulurahul sündida meie kõigi südametes.

Kirikuisa Augustinus on kord kirjutanud Jumalale mõeldes: „Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu sinus.“ Ainult Jumal saab anda meile tõelise rahu. Iseenese jõust ja tarkusest ei suuda me seda parimagi tahtmise juures saavutada.

Apostel Paulus kirjutab sarnaselt inglikuulutusega: Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Jumala ette võime tulla sellistena nagu me oleme, oma murede ja rõõmudega, iseendana, kartmata valesti mõistmist, tõrjumist, naeruvääristamist või moraalilugemist. Jumal tunneb oma loodut, iga ühte meist, paremini kui keegi teine ja seetõttu saab meid ka aidata paremini kui keegi teine. Tema uuendab meid oma armastuse läbi ja kingib meile oma rahu, mis on suurem kui meie inimlik mõistmine. Jumala rahu ja armastus on midagi, mis jagades kasvab.

Olgu meie jõulupalve siis koos Assiisi Franciscusega: Issand, tee minust oma rahu tööriist, et võiksin viia armastust sinna, kus on vihkamine; andeksandmist sinna, kus on ülekohus; usku sinna, kus on kahtlus; lootust sinna, kus on meeleheide; valgust sinna, kus on pimedus; rõõmu sinna, kus on kurbus. Aamen.