Kriis ja kirkus - Jutlus Kose kirikus 9. detsembril

Jutluse aluseks on Luuka evangeeliumi peatükist 21 salmid 25 - 33:

25 Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. 

26 Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. 

27 Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.

28 Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” 

29 Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: 

30 kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. 

31 Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! 

32 Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. 

33 Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. 

Mõnikord on võimalik kohata inimesi, kelle olemuses peitub mingi müstiline sära. Nende tegemised innustavad ning sütitavad kaasa tulema ja tegema. Mõnel puhul on need inimesed juba pika ja tegusa elu seljataha jätnud ning nende tegemistes ja ütlemistest kõlab läbi ka kogetud elutarkus. Mõnikord nimetatakse neid karismaatilisteks inimesteks ehk siis inimesteks kelle olemuses on peidus karisma. Eestikeelse sõnaga väga sarnaselt kõlab ka Uue Testamendi keele – kreeka keele sõna χάρισμα. Kui ilmalikus või profaanses tähenduses saab mõista seda sõna kui inimese omadust olla erakordselt mõju- või sisendusjõuga, siis religioosses tähenduses on tegemist Püha Vaimu anniga. Nii mõnigi kord ei ole nende inimeste elu olnud kerge, vaid nad on pidanud oma elus nägema kannatusi või viletsust, läbi elama mitmesuguseid kriise. Nad on justkui kirgastatud läbitud kannatustes. Iga kriis muudab ja vormib inimest. Omamoodi on kriis maailmalõpp – senise elukorralduse kokkuvarisemine. See on revolutsioon, mille puhul enam vana moodi jätkata ei taheta ega suudeta ning peab hakkama tegutsema uutmoodi. See, millisena inimesed kriisidest välja tulevad – kas uute inimestena, kes on õppinud midagi väärtuslikku, näinud ja tundnud midagi, mille läbi suudetakse uuesti väärtustada end ümbritsevat, või kibestutakse, sõltub nii kaasteelistest, kohatud abist, eelnevatest tõekspidamistest ja uskumustest, õigest sõnast õigel hetkel ja viimaks vast kõige enam meie Loojast. Kriis on meile antud võimalus muuta ennast. Tajumine, et kuigi kriis on valuline, on ta vajalik tõukejõud leidmaks elust uusi värve ning väärtust.  

Suuremas mastaabis mõeldes teame, et on olemas ka majanduskriise ja looduskatastroofe ning sõdu. Need kriisid mõjutavad juba mitmeid ühiskondi ja riike. Riigid võivad nii hävida kui ka tekkida läbi kriiside. Nii on möödunud nädala neljapäeval oma 101. sünnipäeva pidanud Soome kui ka Eesti oma iseseisvuse saanud tänu kriisidele Venemaal ning inimeste soovile elada teistmoodi.  

Kui eelmise pühapäeva juhtlause oli „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses, siis tänase pühapäeva sõnum on „Sinu Kuningas tuleb kirkuses“. Loetud kirjakoha eel ennustab Jeesus juutidele templi hävingut – kriisi juutidele. Lisaks jõuab meile evangelist Luuka vahendusel ennustus tulevasest kriisist, mis „kõigutab taeva vägesid“ (Lk 21:25).  

Kõneldes eelseisvatest sündmustest on ka Jeesus lähenemas kriisile – surmale ristil. Surmale ja sellele järgnenud ülestõusmisele. Nende sündmuste teadmine ühendab meid, kristlasi. See on meenutus kriisi keskel tärganud lootusest. Püha õhtusöömaaeg ja armulaualiturgia meenutavad meile igal pühapäeval Inimese Poja alandlikku minemist oma ristisurma poole ning seejärel seda kirkust, millesse ta ülendati peale ülestõusmist. 

Vaadates õue tuleb tõdeda, et peale lopsakat ja päikesepaistelist suvist elu on väljas valitsemas külm ja pori. Peale elu pillerkaart on kätte jõudmas kriis. Kuid siiski on praegu lootuse aeg. Eelmisel pühapäeval süütasime ühe küünla – advendiküünla. Küünla, mis oma väreleva tulega ütleb, et lootus on siinsamas käeulatuse juures. Merel, kaugel rannal, näitab tuletorni latern maa asupaika ning annab meresõitjale lootust pärale jõuda. Tuletornile lähemale jõudes muutub valgus järjest tugevamaks, kuid ka ohud karile sõita suuremaks. Ka meile, kristlastele on lootus siinsamas käeulatuse lähedal – selles küünlavalguses ning kuuldud ja loetud sõnas. Seetõttu julgustab Jeesus, vahendatuna evangelistide Luuka, Markuse ja Matteuse poolt (Lk 21:25-27; Mk 13:24-26; Mt 24:29-30), nägema suve saabumist ka hetkel, kui kriis ähvardab oma mäslevate lainetega meid enda alla matta. Hetkel, kus külm on näpistamas varbaid ja ninaotsa, ei tohi me kaotada lootust suve saabumisse. Kriisid annavad meile võimaluse kohtuda Inimese Pojaga, näha Tema kirkust ning uuesti leida tähendusi meie siinses elus. Seetõttu ärgem unustagem eeloleval nädalal Pauluse sõnu kirjast Korintlastele:  „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13) 

Aamen!

Teksti pani kirja
Tiit Palgi