3. advendinädal

Kolmanda advendi nädalavahetus oli Kose kirikus muusikaküllane. Ei tea miks jõulud muusikat ligi tõmbavad nagu õitsev pärnapuu mesilasi. Laupäeval oli õhtupalvus koos Tallinna Kammerkoori kontserdiga. Sealt jäi meelde Nikolai Kedrovi Meie Isa ning Pärt Uusbergi/Ernst Enno Õhtul. Pühapäevasel teenistusel laulis EKA Kammerkoor, nende lauluvalikust kõlas eriti vallatult Canzone dei zampognari (Naapoli jõululaul). Vaprad noored tulid samal päeval ka Tuhala kiriku teenistusele laulma, kuigi mõlemad pühakojad olid jahedad. Aga meie koguduse tuumikul ei ole kirikus kunagi külm. Küllap höögub kusagil me sees sedavõrd palju soojust.

3. advendi jutluse aluseks oli 5 Ms 18:15-12. Deuteronoomium on kirikukalendri järgi jutluse aluseks haruharva. Mooses loeb seal rahvale sõnu peale, mis käsud ja keelud kümnest käsust veel tulenevad. Keset seda loetelu võtab Mooses korraks üles hoopis teise teema ning hakkab rääkima Messia tulekust. Võibolla aimab Mooses, et käsud ei suuda päästa inimesi. Ükskõik kui üksikasjalikud elamisreeglid meil ka oleks, ikka leiab inimene tee nende reeglite vahelt või ümber minekuks.

Olgu siinkohal toodud katke raamatust “Seitse leiba ja pisut kalukesi”.

Vanas kirikus oli üks pühaks Iisak Süürlane. Tema rääkis kristlikust täiuslikkusest. Ta ütles, et see on igale loodud olendile kaasa tundev süda. See on niisugune süda, mis ei tunne kaasa üksnes inimestele. See süda halastab ja tunneb kaasa kõigile: nii inimestele kui koduloomadele, nii madudele, roomajatele kui ka puudele-põõsastele ning igale rohuliblele ja kõrrekesele…

Üks vaga mees kõndis mitte väga ammu ühes ida kloostris, meist hulga maad lõuna pool. Ja seal oli üks külaline, kes oli saabunud sellesse kloostrisse – vist ajakirjanik, haritud inimene, usklik inimene. Ja nad kõndisid kõrvuti. Kõnnivad – ja on selline välu, imeline, lilli täis välu. Ajakirjanikul on käes mingi pulk või jalutuskepp või piits. Käies lööb ta selle piitsaga justkui möödaminnes, niisama teeäärseid lilli, väheke nagu piitsutab neid, ise sealjuures juttu ajades.

Aga see munk käib vaikides ja vaatab niimoodi… Siis aga ütleb tasa: “Meil ei tehta nii…” Ta ei süüdistanud, ei teinud etteheiteid, lihtsalt tal libises see kuidagi üle huulte, et sina, näe, tapad neid lilli, seda Jumala ilu, seda Jumala hingamist, mis tahab samuti elada … Kõik, kel on eluõhku,” on öeldud Pühakirjas, “kiitku Issandat” – nad kiidavad samuti Issandat oma eluga, sellega et elavad ja rõõmustavad päikese ning elu üle, sina aga jätad nad kuidagi mõtlematult sellest elust ilma … Ma mõistan, et sa pole julm, lihtsalt pisut kergemeelne, ei saa aru… Ja nõnda ta ütleski: “Meil nii ei tehta” Ja sellel ajakirjanikul hakkas väga häbi. Väga häbi hakkas. 

Lilli pole ilus niisama rappida. Aga kuidas on inimesega? Kas me vahel ei käitu teise inimesega sama mõtlematult? Möödaminnes nagu muuseas teeme üksteisele haiget. Ega me pole julmad, lihtsalt pisut kergemeelsed, ei saa aru.

Issand ütleb Moosesele: Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru (salmid 18-19).

Messias ei pidanud oma esimesel tulemisel laskuma inglina taevast ega mingil muul viisil tulema kusagilt väljaspoolt. Ta pidi sündima vendade hulgast, inimeste seast, Jumala valitud rahva soost. Inimesena inimese kõrval, aga samas Jumal Jumalast. Ta ei räägi nagu inimene, kes ise oma peaga asju välja mõtleb ja neid tõe pähe esitab, vaid Tema räägib, mida Jumal talle annab rääkida. 

Kui Jumal tuleb inimesena inimese kõrvale, tahab Ta sellega ka õpetada meid märkama teist inimest enda kõrval, aga ka Jumalat enda kõrval.