Kas Sinu elus on praegu hea aeg või halb aeg? Oled Sa pigem õnnelik või pigem õnnetu?
Samal ajal, kui meid toob kirikusse kokku ühine usk, kogunevad paljud inimesed hoopis mujal ja hoopis teistel asjaoludel. Paljud peavad parimaks pühapäeva ajaveetmisvormiks ja kogunemiskohaks basseini või poodi, spordi- või kinosaali. Paljud istuvad kodus teleka ees. Ühendavaks lüliks saab meelelahutus või lõõgastus. Paljud ei taha aga pühapäeval kedagi näha ja ühendavaks ajsaoluks saab üksindus. Mõned on aga lastega mäe peal kelgutamas.
Lastele üldiselt meeldib kelgutada. Mingis vanuses hakkad vaatama, et mis mõte sel on. Ronivad muudkui mäest üles, istuvad kelgu peale ja tuhisevad alla, et siis jälle ronida üles. Ikka üles ja alla.
Kui Su elu oleks mägi, kas oleksid Sina hetkel selle mäe harjal või jalamil? Või hoopis kusagil keskel, kindlal tasasel pinnal ja vaatad rahulikult omaette naeratades, kuidas meeletud ronivad üles või kihutavad alla.
Apostel Paulus räägib ka täna vastakatest asjadest – kannatustest ja julgustusest. Mõlemad kuuluvad elu juurde. Tuletan meelde üht lugu Anthony de Mello raamatust „Sadhana Jumala juurde“, mis räägib Hiina talupojast, kellel oli maa harimiseks vana hobune. Ühel päeval jooksis hobune mägedesse ja kui naabrid vanamehele õnnetuse puhul kaasa tundsid, vastas ta: „Õnnetus? Õnn? Kes teab?“ Nädala pärast tuli hobune tagasi, kaasas metshobusekari, ja nüüd õnnitlesid naabrid talupoega õnne puhul. Tema vastas: „Õnn? Õnnetus? Kes teab?“ Siis püüdis talupoja poeg üht metsikut hobust taltsutada, kuid kukkus hobuse seljast maha ja murdis jalaluu.
Kõik pidasid seda õnnetuseks. Aga mitte talupoeg, kes kordas: „Õnn? Õnnetus? Kes teab?“ Mõne nädala pärast marssis külasse sõjavägi ja võttis teenistuse kõik terved noored mehed, kes seal olid. Kui sõdurid nägid talupoja murtud jalga, lasksid nad tal minna. Kas see oli õnn? Õnnetus? Kes teab?
Kõik, mis paistab pealtnäha kuri või halb, võib olla varjatult hea. Ja kõik, mis paistab pealtnäha hea, võib tegelikult osutuda halvaks. Niisiis me oleme arukad, kui jätame Jumala otsustada, mis on hea ja mis on halb, ja täname teda selle eest, et kõik pöördub heaks neile, kes teda armatavad.
Möödunud laupäevases "Arteris" oli lugu eesti lastearstist, kes teeb karjääri Inglismaal. Ta annab loenguid ülikoolis ja tegeleb teadustööga. Muuhulgas rääkis too arst loo, kuidas ta oli kirjtanud teadusprojekti, kuhu panustas ennast kogu hingega. Kui see projekt ei saanud rahastust, kukkus tema maailm kolinal kokku. Naine kõndis läbi linna ja nuttis. Istus viimaks, ikka veel nuttes, pargipingil, mille teises otsas istus kodutu mees. Kodutu oli teda ainiti vaadanud ja talle viimaks öelnud: "It can't be so bad!"
Tänases perikoobis kordub sõna Sõna „julgustus“ 10 korda. Jumalast tulenev julgustus annab lootust ja rahu igas olukorras. See ongi olukordadeülene, samuti nagu Jumal on olukordadeülene. Jumal annab Kristuse kannatuste läbi meilegi meie kannatustes lootust ja raskustes kannatlikku meelt. Julgustus on hea siis kui sa kahtled, kui sa ei suuda otsust langetada või tegutsema hakata. Julgustus on tarvilik siis, kui sul seisavad ees mingid muutused võis siis kui oled saanud mõne hea idee, mille teostamiseni sa pole veel jõudnud. Julgustus toob välja tüdimusest ja argusest. Ta ei lase sul seisma jääda, vaid lükkab edasi.
Kust siis leida nii hinnalist julgustust? Rooma kirja 15:4 ütleb: Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Siit järeldub, et julgustus peitub ennekõike Jumala Sõnas, pühakirjas. Aga julgustust võib saada ka Jumala otsese tegutsemise läbi oma elus või ligimese sõnadest ja tegudest. Jumal kasutab meid oma sõnumiviijatena. Ta on julgustanud meid, et meie julgustaksime teisi sama julgustusega, mida ise oleme kogenud.
See on õige koht küsimaks kuidas meie mõjume inimestele, kellega kokku puutume. Milliseid signaale me anname oma sõnadega, suhtumisega, tegude või tegemata jätmistega oma ligimesele – positiivseid või negatiivseid, julgustavaid või meeleheidet tekitavaid?
No comments:
Post a Comment