Sellest ajast on nüüd juba hulk vett piki Pirita jõge merre voolanud, kui me Kose koguduse kolm räbaldunud personaalraamatut Tartusse saatsime lootuses need ühel heal päeval restaureerituna tagasi saada. Töö oli suur, mis nende raamatutega teha tuli ja samuti ka summa, mis töötegemiseks kulus. Kuid Jumala abiga, projektirahadega ja annetajate abiga sai see viimaks võimalikuks. Pakasest paukuval talvepäeval sõitsime tegusa tuumikuga Emajõe Ateenasse, kus pr. Ene Sarap avas meile "Mandragora" uksed ehk raamatute restaureerimise tagakambrid.
Sealsamas said pidulikult üle antud-vastu võetud Kose kirikuraamatud, vastutasuks jäid kolm kollast lilleõit. Ja päike kuldas päeva.
Mandragora kutsus me kaasasolnud jõnglasi tulevikus valima raamatu restauraatori elukutset. Jõnglased paistsid väljakutsest üpris huvitatud olema ning palusid mälestuseks tükikest jaapani paberit mida raamatulehtede ravimisel tarvitatakse.
Raamatud kui lapsukesed õrnalt kasti pakitud astusime kargesse talvepäeva ja olime õnnelikud, sest taas oli üks ime sündinud.
Kui juba Tartusse sai tuldud, külastasime ka Ahhaa teaduskeskust. Üsna ootamatult mõjus teadusteater, kus demonstreeriti ohtlikke aineid ja tulekahju põhjuseid ning muuhulgas kasutati eriefektidena ... põlevat raamatut.
Aga sellest hoolimata oli see taas üks imeilus päev, mille eest oleme Pühale Kolmainule ütlemata tänulikud!
Kui koju jõudsime, ja koguduse vanaemad nägid muutust, mille vanad kirikuraamatud olid läbi teinud, ütlesid prouad ohates: "Kui meiegi nõnda siledaks saaksime..." Kuid koguduse raudvara meeldib meile just sellistena nagu nad on.
No comments:
Post a Comment