Kristuse ristimispüha

Jumal vist armastab pühapäevi. Olgu argipäevad kuitahes hallid, tormised või vihmased, pühapäevad on ikka kirkad ja vaiksed.
Jutluse aluseks oli 1 Ms 9:12-16
12 Ja Jumal ütles: «Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: 13 ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. 14 Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, 15 siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.
16 Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.»

Kas oled end vahel tundnud võõrana omade keskel? Ma ei mõtle lähemaid pereliikmeid, vaid inimesi, kelle keskel igapäevaselt liigud ja toimetad. Tead ju küll neid inimesi, ag tunned, et oled võõras.

Teatud määral on see kristlase elu paratamatus tänapäeva maailmas ja see „võõrana tundmine“ sõltubki sellest kuivõrd tõsiselt sa oma usku võtad. Samavõrd kui uskmatule on kõik usuga seonduv võõras, jääb usklikule võõraks elu ilma Jumalata. Me püüame vahel leida kokkupuutepunkte usu ja usukauge maailma vahel. Siia liigituvad kõik  moraali- ja eetikaküsimused, aga ka filosoofia ja palju muud, kuid see on ikkagi vaid kest, mitte tuum.

Noa kõndis koos Jumalaga. Tema kokkupuuted usuga ei olnud harvad, juhuslikud või pinnapealsed. Ta kõndis koos Jumalaga. Nagu 1. jaanuaril kõlas apostli üleskutse: Kl 3:17 Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! Noa elaski sellist elu tehes kõike Jumalaga koos, kõndides Jumalaga koos.
 
Ja siis sai Noa Jumalalt üleasande ehitada laev. Kesk kuiva maad. Lähedal polnud ainsatki sadamat ega merdki polnud. Noa ei pidanud ehitama paati või purjekat, vaid laeva. Mitte ka tavalist laeva, vaid erakordselt mahukat, meil kasutatavates mõõtudes olid Noa laeva mõõtmed: pikkus 135m, laius 22,5m, kolme korruse kogupindala 9120 m2.

Külamees ehitas keskmaale kruiisilaeva. Milleks talle selline laev! Umbes nii võisid vaadata Noa tegevusele teised inimesed. Noa võis end tunda veidrikuna, võõrana. Aga ta ei lasknud end heidutada. Ühel hetkel päästis see kõrvalseisjale mõttetuna näiv tegevus Noa ja tema pere, lisaks kogu liikiderikkuse maa peal.

Kristuse kirikut on võrreldud laevaga, mis kannab meidki üle surmamere rahusadamasse. Kirikulaeva kapten on Kristus. Kiriku töötegijad on laeva meeskond, kellest igaühel on oma ülesanne. Ja laevas on kirju seltskond „karvastest ja sulelistest“, väga erineva taustaga inimestest.

Veeuputus tuli, kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad. Küll oleks hea, kui me lihtsalt suudaks uputada kõik kurjad mõtted. Kui kurjad sõnad upuksid enne, kui nad jõuavad kellelegi haiget teha. Küll oleks hea kui kurjad teod jääkski sündimata.

Noa pääses laevast ja ehitas esmalt Jumalale altari. Ta kõndis koos Jumalaga häirimatus rahus kesk inimeste mõistmatust, kesk hävingut, kesk pääsemist. Tema jumalateenistus ei olnud kohustus, vaid eluviis, tema hingamine, tema rõõm ja rahu.

Ja just nõnda pääses Noa Jumala kohtumõistmisest ning tema kohal kõrgus vikerkaar – kõike spektrivärve haarav side Looja ja loodu vahel. Jumal ei ole kade, Ta andis oma vikerkaare. Kui tema seatud märke tahavad kasutada maailma inimesed, siis kasutagu. Jumala au sellest ei vähene. Nii nagu vikerkaar ühendab taevast ja maad, nagu ta sirutub üle maa, nõnda kaardub ta ka Pühakirja kohal. Üks ots on Vana Testamendi esimeses raamatus, teine Uue Testamendi viimases, Ilmutusraamatu neljandas peatükis, kus on Nägija Johannese kirjeldus taevasest jumalateenistusest. Seal ümbritseb vikerkaar taevast trooni (Ilm 4:3).

Mõnel pool öeldakse lastele, et seal, kus vikerkaar puudutab maad, on peidetud varandus. Niimõnigi on püüdnud leida neid varandusi. Jeesus ütleb: Mt 6:21 Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Küllap võime öelda ka: kus su süda on, seal on ka sinu aare. Vikerkaart, sidet maa ja taeva, inimese ja Jumala vahel, me ei peagi otsima kusagilt kõrgelt enda kohalt, vaid siitsamast, iseenda südamest.

Kui me vaatame inimese tegusid, võime kergesti pettuda, võime mõnikord naerda ja teinekord nutta. Aga kui me vaatame taevalaotust, siis on see looduse usutunnistus. Muutumatu oma muutlikkuseski. Vägev oma kurbuseski, kuid lõpmata kirgas ja helge tuhandetel päevadel. Ehk peegeldub taevane vikerkaar ka meie sees.