2. pühapäev pärast ilmumispüha

Luuletekstid kõnetavad meid teisiti kui proosatekstid. Intensiivsemalt, mõte on tavaliselt püütud välja tuua vähemate, kuid sedavõrd ka valitumate sõnadega. Jesaja 62:1-3 on kaunis näide heebrea poeesiast, mis ei väljendu mitte riimis vaid kordustes, parallelismus membrorumis, kus teine salmipool kordab esimest, aga teises sõnastuses.
Js 62:1 Siioni pärast ma ei vaiki
ega jää rahule Jeruusalemma pärast,
enne kui tema õigus hakkab paistma
ja tema pääste põleb otsekui tõrvik.
2 Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au.
Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu.
3 Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes
ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.

Võtame selle luuletuse salmikaupa lähema vaatluse alla. Meile on ilmutatud midagi, mis paljude eest jääb varjule. Ometi ei ole see saladus varjamiseks, aga seda ei saa ka kuulutada kõigile suure suuga, sest ilmutust ei karjuta tuulde, vaid avaldatakse neile, kes on valmis seda mõistma. Saladus kätkeb endas suurt rõõmu ja lootust. Raske on end vaos hoida, kuid seda ei peagi tegema. Raske on ka välja mõelda kuidas saladust edasi anda, nõnda et selles peituv rõõm välja tuleks.

Issand ütleb prohveti suu läbi, et Tema ei vaiki Siioni pärast ega Jeruusalemma pärast s.t. jumalarahva pärast. Kes on see jumalarahvas? Need on Vana Testameni kontekstis tõesti üks rahvus, Kristusest alates aga usklike kogukond, kirik.

Issand ei vaiki kiriku pärast.
enne kui tema õigus hakkab paistma
ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. Kirik võib olla vahel mäeharjal ja vahel oru põhjas, kuid ta ei tohi unustada, et Issand räägib tema pärast, kuni on veel jumalarahvas, kasvõi rahvakild, kes on valmis vastu võtma, hoidma ja jagama Jumala suuri saladusi. Issand ei tüdi.

Praegu on nagu öö enne koidikut. Pimedus veel kestab, kuid miski ei suuda takistada uue päeva tulekut, Issanda päeva tulekut. Meil on tarvis veel pisut ärkvel püsida, vastu pidada, veel pisut valvata ja paluda. Üks armastatud Psalm (130:6) kõlab: Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.

1Pt 1:6-9 lisab: Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.
Tagasi prohvet Jesaja  teksti juurde tulles: Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. Jumalarahvas, olgu ajalooline Iisrael või kirik täna, on alati olnud väike maailma mastaape arvestades. Ja siiski on see rahvas püsinud. Sageli võib meilegi tunduda, et mis nüüd mina. Kuid Issandaga koos olles ei ole keegi tühine ega jõuetu.

Mida tähendab uus nimi? Seda aitab mõista Ef 2:19 Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.  Uus nimi tähendab uut loomust, uut seisust Jumala ees. Ja seisusega haakub ka kolmas salm:
Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes
ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.
Kristlased on pärlid, diadeemid, kroonid. Issanda ilu. Meil on antud võimalus jagada tema kirkust. See on küll kaetud ja varjatud maailma eest, kuid varjatus ei tähenda, et seda pole. See on saladus. Eriliselt armas on viimane salmiosa tänasest perikoobist: sa oled kuninglik peaehe oma Jumala pihus. Ühel päeval saame üles tõstetud, kuid praegu oleme Jumala peopesas. Varjatud ja hoitud samaaegselt. Me oleksime vaid põrm, võõrad, tühised, kuid Kristuse lunastuse läbi me oleme saanud uue nime, uue loomuse – jumalalapsed.

Diadeem tuleb välja kanda. Aeg-ajalt me unustame oma jumalalapse staatuse. Diadeem tuhmub. Aga sellest hoolimata on kõik ristitud inimesed, jumalarahvas, kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.