Pühapäeva, 22. juuli jutlus

2Ms 34:29-35

29 Ja kui Mooses astus alla Siinai mäelt ja Moosesel oli tulles käes kaks tunnistuslauda, siis Mooses ise ei teadnudki, et ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga. 30 Kui Aaron ja kõik Iisraeli lapsed nägid Moosest, vaata, siis hiilgas tema palge nahk ja nad kartsid temale ligineda. 31 Aga Mooses hüüdis neid; siis Aaron ja kõik koguduse ülemad tulid jälle tema juurde ja Mooses rääkis nendega. 32 Seejärel kõik Iisraeli lapsed tulid lähedale ja ta käskis neid teha kõike, mida Issand temale oli öelnud Siinai mäel. 33 Kui Mooses oli lõpetanud nendega kõnelemise, siis ta pani katte oma näo ette. 34 Ja iga kord, kui Mooses läks Issanda palge ette temaga rääkima, pani ta katte ära kuni väljatulekuni; ja olles välja tulnud, rääkis ta Iisraeli lastele, mida oli kästud. 35 Siis Iisraeli lapsed vaatasid Moosese palet, sest Moosese palge nahk hiilgas. Aga Mooses pani jälle katte oma näo ette, kuni ta läks sisse, et temaga rääkida.

Mõni inimene on Jumlale lähemal, mõni kaugemal. Millest see sõltub, ei tea. Mooses oli kahtlemata Jumalale väga lähedal. Tema läks üles Siinai mäele ja kõneles Jumalaga, samal ajal kui ülejäänud rahvas otsustas kummardada kuldvasikat, ebajumalat, kes läbi aegade on iidolite edetabeli tipus trooninud. Kui Mooses esimest korda käsulaudadega Siinai mäelt alla tuli, vihastas ta oma rahva langust nähes ja loopis käsulauad puruks. Hiljem, teist korda mäele minnes palus ta siiski oma inimeste eest: «Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis käigu Issand meie keskel! Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt ja võta meid oma pärisosaks!» (2 Ms 34:9).

Käsulauad uuendati ning alla tulles Moosese pale hiilgas, kusjuures ta ise ei teadnudki seda. Aga teised nägid ja kartsid. Mooses ütles neile edasi kõik Issanda sõnad, kuid oma näo ta varjas kattega. Ta ei tahtnud, et nad keskenduks tema palge hiilgamisele, vaid et nad keskenduks Jumalale. Vahel, kui Jumal toimib kuidagi imeliselt meie elus, keskendume meiegi pigem sellele erilisele kogemusele kui Jumalale selle taga. See võib meid muuta uhkeks või seada meid endid imede rambivalgusesse ja jätta tahaplaanile Tema, kellest viimselt kõik sõltub.

Mooses ei tahtnud kuidagi eriliselt vaga välja paista. See ei olnud ta eesmärk, et ta pale hiilgaks. Ometi see sünndis, sest ta oli olnud Jumalale väga lähedal. Ta oli teist korda palvetanud Siinai mäel 40 päeva järjest. Ta ei olnud just Jumalat palgest palgesse näinud, sest ükski inimene ei või Jumalat näha ja jääda elama! (2Ms 33:20), aga Temaga kõneldes oli Mooses siiski olnud Jumalaga vahetus kontaktis ning küllap see jättis oma jälje.

Me loeme ju ka aeg-ajalt üksteise nägudelt midagi välja – kes on väsinud, kes puhanud, kes õnnetu, kes õnnelik, kes haige, kes armunud, kes murelik, kes uudishimulik ... Eesti keeles on üks huvitav sõna „silmnägu“. Eks ole silmad üpris olulised väljendamaks inimese hinges toimuvat?

Eile käisime koos sõprade peredega Rakvere linnuses. Mingil hetkel oli meil vaja küsida midagi ühe töötaja käest. Ei midagi väga olulist, kuid siiski midagi, mis kuulus teenindava personali sfääri. Kuid selle inimesega oli täiesti võimatu luua silmsidet. Ta küll vastas kõnetusele, kuid ei vaadanud meie poole. Ja sellega, et ta vaatas meist mööda, oli selge, et temaga pole mõtet suhelda. Mitte, et igaüks, kes silma vaatab, kohe kangesti abivalmis oleks, aga midagi ütleb see siiski.

Umbes 150 aastat tagasi leidis teisel pool ookeani aset järgmine lugu: Jahedal talvepäeval istus vana mees suure jõe koolmekohal ja ootas võimalust saada teisele poole jõge. Sillad olid kaugel, jalgsi sel hooajal jõge ületada ei saanud. Ainus võimalus oli hobusega. Vana mees, endal habe härmas, ootas kannatlikult hobusemehe tulekut. Siis tuligi rühm ratsanikke. Tuli esimene ja kappas mööda, tuli teine ja läks. Samuti kolmas ja neljas. Vana mees ei üritanudki neid peatada. Viimasena tuli veel üks ratsanik ja kui tema lähenes, püüdis vana mees kinni ta pilgu ning küsis kas noor mees oleks nõus ta üle jõe aitama. Ratsanik aitas vana mehe hobuse selga ja aitas ta mitte ainult üle jõe, vaid viis ta päris koju, mis oli mõne kilomeetri kaugusel. Ent seal, vana mehe vana hurtsiku juures küsis noor ratsanik miks vana mees ei üritanudki peatada tema ees ratsutanud mehi. Miks ta valis välja just viimase, see ju ei oleks pruukinu kinni pidada ja mine sa tea, kuna järgmised teelised oleks tulnud. Vana mees vastas, et ta on neis paigus elanud kaua aega ja on õppinud inimesi tundma. Ta oli vaadanud ka esimeste ratsanike silmi, aga nägi, et kedagi neist ei huvitanud tema olukord. Neil oli oma siht silme ees, oleks kasutu olnud neid peatada. Kuid tema, viimane ratsanik, nägi oma teel ka teisi inimesi ja oli võimeline peatuma. Ta ei kapanud klapid peas edasi oma eesmärgi poole vaid märkas ka teiste vajadusi ning oli valmis aitama.

Moosese pale hakkas hiilgama Siinai mäel, Kristus kirgastati muutmismäel, apostel ütleb: Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim (2Kr 3:18).

Ise me ennast nõnda muuta ei saa, kuid me saame otsida Jumala lähedust, mis muudab meid, avab me silmad ja annab elule sädelust.