Dekaloogi esimene

2Ms 20:1-6

Mida ootab Jumal meilt kõige enam? Mida ootame meie Jumalalt kõige enam? Ka Jumala ootustel ja inimese igatsustel on ka kokkupuutepunkt või läheme me üksteisest mööda? Eeldades, et meie soovid ja igatsused ei ole seotud ainult me enda isikuga, vaid neisse on kaasatud ka teised inimesed ja Jumal, siis võiks kümme käsku olla inimese igatsuste ja Jumala ootuste kohtumispaik.

Varemalt ei saanud kümmet käsku peast teadmata leerist lahti, ei saanud naist võtta ega mehele minna. Tänapäeva inimesele on dekaloog pigem midagi müüdilaadset, mida arvatakse teadvat, kuid kümnest osatakse nimetada heal juhul viit-kuut. Ja kindlasti mitte esimest kolme. 

Rikkale noormehele, kes Jeesuse käest küsis, mida ta peab tegema, et pärida igavest elu, ütles Jeesus: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” ning lisas: „Tule, järgne mulle!” (Mt 19:16-21). Jeesuse järgimine tähendab ka käskude pidamist. Vana Testemendi käsud on Jeesuse kaudu saanud omaseks ka kristlastele. Nende järgimine ei ole vajalik ainult igavese elu pärimiseks, vaid teeb meeldivaks ja mõtestatuks ka sellesinase maise elu.

Kui üks seadusetundja küsis Jeesuselt kiusates:  «Milline käsk Seaduses on suurim?», vastas Jeesus talle: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! »

Käskude keskel on armastus! Armastusega, oma vabast tahtest on Jumal loonud maailma. Ta ütleb: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga (Jr 31:3). Kümme käsku  ei ole reeglid reeglite pärast, vaid armastava Isa nõuanded oma lastele. Et lastel oleks hea, et Isal oleks rõõm. Dekaloog ei ole autorikaitse all, meil on võimalus neid õpetada nii sõna kui eeskuju kaudu oma lastele ja kõigile neile, kelle käekäik läheb meile korda, sest me teame, et armastusega kaasneb Jumala heldus, vihkamisega põlvest põlve jätkuv nuhtlus. Ent igaüks, kes armastab, murrab nuhtluse.

Issand ootab meilt, et hoiaksime kõike seda, mida Tema on meile kinkinud – üksteist, ümbritsevat loodu(s)t ja austaksime Teda, kes meile selle kõik on andnud. Hoiaksime osadust. Jumal on nõnda maailma (ja ka meid selles maailmas) armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et … maailm Tema läbi päästetaks” (Jh 3:16-17). Jumal on andnud ennast...

Ja millega vastab sellisele armastusele inimene? Kas ta laseb end juhtida oma jumalikel igatsustel või laseb ta end juhtida oma himudel – saamahimul, teiste inimeste tunnustuse saavutamise himul, naudingute himul, ego rahuldamise himul. Kiusatusi, mis meid Jumalast eemale tirivad, on lõpmata palju. VT Laulik palub: Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime! (Ps 86:11)

Milleks meile kõige selle armastuse juures kartus? Nimelt sellepärast, et meie armastus pole täiuslik, vaid sageli lodev (jah, ma usun ja armastan küll Jumalat, kuid hetkel on minu jaoks olulisem …). Või vastupidi, me armastus võib olla ülevoolav (armastan Jumalat nii väga, et tunnen end Temaga kokkukuuluvat, seega pole mul millegi maise jaoks enam huvi ning ma mõistan hukka kõik, kes mingisugustki huvi millegi maise vastu ilmutavad). 1Jh 4:18 on öeldud, et täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Oma ebatäiuslikkuses peamegi meie Jumalat nii kartma kui armastama.

Js 42:8 ütleb Jumal: Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele. Kui Vana Testament keelas esimese käsuga igasuguse Jumal kujutise tegemise, sest Looja on inimmõistusega hoomamatu, siis kristliku kunsti aluseks on inimeseks sündinud Jumala Poja saladus. Nähtamatu ja kauge Jumal saab nähtavaks ja hoomatavaks. Jumal saab lihaks ja lihakssaanuna, Jumala Pojana, on võimalik Teda ka kujutada ja austada. 

Heebrea keelest otse tõlgituna ei vasta dekaloogile kümme käsku, vaid kümme sõna. Need kümme sõna anti Iisraelile kesk kõrberännakut juhisteks, mis pidid aitama jõuda jumalarahval tõotatud maale. Need ei ole elu ahistavad, vaid elu alalhoidvad reeglid. Meile, kes me kõnnime oma elurännakul, on need samuti teeviitadeks, mis juhivad meid Jumala tõotuste täitumise poole. Neid järgides ei astu me üksteise peale ega üksteisest üle. Eks me haiget teeme ja saame vahetevahel ikka, kuid siis on Jumala Poeg, lihaks saanud sõna, kes oma ainsa täiusliku armastusega tuleb ja hoolib ning tuletab meelde heldust, mis saab osaks tuhandeile neile, kes armastavad ja käske peavad. Alati on võimalus meeleparanduseks. Meile jäetud sõnad kehtivad läbi aegade, ka siis, kui need unustatakse.