Monday, October 1, 2012

Puudutus

Gl 5:22-26


Üks vanaema tuli koos lapselapsega keset jumalateenistust kirikusse. Jäid ukse juurde seisma ja vaatasid toimuvat. „Vanaema, miks need inimesed käivad kirikus?,“ küsis korraga lapselaps. „Kõik inimesed peavad oma eluga ise hakkama saama. Aga kõik ei saa. Nad käivad kirikus ja paluvad abi.“, vastas vanaema ja läks koos lapselapsega kirikust välja.

Minu jaoks ei ole see kahe konkreetse inimese lugu, vaid kahe, õigemini isegi kolme põlvkonna lugu. Umbes seda õpetabki praegune vanavanemate ja vanemate põlvkond tänapäeva lastele. Ega neile ei saa midagi ette heita ega pahaks panna. Kust nad teaksidki midagi muud öelda või õpetada! Nagu ütleb prohvet Jeremija (Jr 31:29) «Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad».

Pealegi ei ole usk õpetuse küsimus, vaid Jumala and. Selle võib inimene vastu võtta või tagasi lükata. Eks sellisele lapse küsimusele ongi raske lühidalt ja lihtsalt vastata. Üsna erapooletu ja lihtne vastus võiks olla usk. Usk toob inimesed kokku kirikusse, jumalateenistusele.

Kuid loogilise jätkuna võiks siis laps küsida: „aga mida või keda nad usuvad?“. Siin läheks tänapäeva keskmisele lapsevanemale vastamine tõeliselt raskeks. Uskmatul inimesel selgitada kellelegi kes on Jumal on sama hea kui lugu pimedast ja piimast. 
Kord küsis üks pime mees kenalt naiselt: „Ütle, missugune on piim?“ – „Valge,“ vastas naine. „Aga missugune on valge?“ päris pime edasi. „See on sama värvi, mis luik,“ vastas naine. „Kuid missugune on luik?“ ei jätnud pime. „Luik on üks kõvera kaelaga lind,“ vastas naine. „Aga missugune on kõver?“ tahtis pime teada. Naine painutas oma rusikas kätt, nii et see meenutas luige pead ja kaela, ning ütles: „Niisugune on kõver!“ Pime puudutas naise pehmet kätt ja sõnas siis: „Aitäh sulle! Nüüd ma tean, missugune on piim!“

Vaid Püha Vaim teeb Jumala inimese jaoks reaalseks. 1 Ms 2:7 on kirjutatud: Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Tuul ja Vaim on heebrea keeles üks ja sama sõna. Nagu Jumala hingus muutis põrmust valmistatud inimese elavaks hingeks nõnda muudab ka Jumala Vaim inimese vaimulikult elavaks või vaimus elavaks. Püha Vaim justkui lükkab ümber või lammutab laiali ühe vaheseina meie ja Jumala vahel ning me näeme või kogeme Jumalat Kristuse läbi sellisena nagu Ta on.

Ja siis ei olegi niivõrd küsimus selles, milline on Jumal, sest on teadmine, et inimese mõistusega ei ole võimalik Teda lõpuni kirjeldada ja mõista. Oluline küsimus pole ka see, mida teeme meie Jumalale, vaid mida Tema on teinud Kristuses meile. Kogu meie tegemine sünnib armastusest, vastusena Jumala esmasele tegutsemisele. Oluline ei ole lihtsalt usk, vaid kas ja kuidas usk väljendub me elus. Kirikus käimine on vaid üks väike, kuigi oluline osa kristlase elust, sest kristlane vajab ka koguduse osadust. Üksi jäädes tekivad igasugu imelikud mõtted, koguduse osadus aitab meil neist hoiduda.

Vaim nagu tuul ei ole midagi sellist mis tuleb ja läheb ning mille minemist ja tulemist me saame jälgida, vaid midagi mis puudutab ja mille, õigemini kelle puudutust me võime kogeda. Kui tuul puhub, siis puulehed liiguvad ja puuladvad kõiguvad. Kui Püha Vaim tegutseb, siis ta liigutab midagi meis. Kuigi me kõigi kogemused on erinevad, sest need on isiklikud kogemused, siiski on neis ka midagi sarnast, sest Vaim, kes meis tegutseb, on sama.

Apostel ütleb: Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.

Kõige esimesena on mainitud armastust. Armastuse kirjeldus on 1 Kr 13. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

Teisena on nimetatud rõõmu. See on sügav, olemuslik rõõm, mis ei ole tingitud emotsioonidest, vaid on juurdunud Jumalas. Sama kehtib ka kolmandana nimetet rahu kohta. See on midagi mis ei sõltu selle maailma olukordadest, vaid paikneb Jumalas ja on seega püsiv ning sõltumatu.

Edasi on märgitud pikka meelt ning hiljem ka tasadust ja viimaks enesevalitsust. Küllap on iga inimese juures midagi, mis võib teist inimest ärritada ning me elus on olukordi, mis viivad meid endast välja. Ja kuigi me teame kui rumal see on, haakume neisse konksudesse ikka ja jälle. Laseme tühistel asjadel muuta ome lähisuhted tulutuks tülitsemiseks või meid endid sapiseks, kibestunud inimesteks. Püha Vaim tahab meile tuua pikka meelt, tasadust, enesevalitsust.

Veel on Vaimu viljana mainitud lahkust ja headust. Lahkus ja headus tulevad meile appi siis, kui me teinekord oleme tunnistajaks teiste nõrkustele. Et me siis ei jätta teist hätta, vaid oleme valmis aitama. Ohverdama enda aega ja tahet ning pühenduma ligimese teenimisele. Oluline on seejuures meie suhtumine teistesse inimestesse nii avalikult kui oma sisimas. Iga kord ei saa me aidata, kuid kaastunne meie sees paneb meid tegutsema siis, kui meil on võimalik aidata.

Ja veel ühe Vaimu viljana on mainitud ustavust. Maailm me ümber muutub kiiresti. Ustavus on seotud püsivusega, kindlaks jäämisega, väärtustega. See, mis või kes on meile tõeliselt oluline, sellele me oleme ustavad.

Issanda ustavus kestab põlvest põlve. Annaks Jumal, et meie suudaksime oma eluajal ustavaks jääda oma usule ning ühtlasi oleksime avatud kõigele sellele, mida usk Jumalasse Püha Vaimu kaudu meie ellu külvab.

No comments:

Post a Comment