Am 7:10-15
10 Amasja, Peeteli
preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: «Aamos peab
salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. 11
Sest Aamos on öelnud nõnda: Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi,
ära omaenese maalt.» 12 Ja Amasja ütles Aamosele: «Sina, nägija, mine, põgene
Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! 13 Aga Peetelis ei tohi sa enam
ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.» 14 Siis Aamos
vastas ja ütles Amasjale: «Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen
karjane ja metsviigipuude vääristaja. 15 Aga Issand võttis mind karja järelt ja
ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!
Minu viieaastane
tütar küsis minult hiljaaegu: “Milline oli esimene inimene, kelle Jumal valmis
meisterdas?”. “Küllap ta oli üsna samasugune nagu meie oleme,” vastasin. “Kas
see oli mamma?”, jätkas väike tütar usutlemist, pidades silmas minu ema.
Selgitasin siis, et Aadamast mammani läks ikka päris palju aega, aga ega
inimesed vahepeal väga palju muutunud ei ole.
Aamose raamatu
seitsmes peatükk viib meid kaheksandasse sajandisse eKr. ja toob me silme ette kaks meest, Aamose ja Amasja. Iisraeli Põhjariik õitses. Vaenlased olid tagasi löödud,
riigi piires valitses rahu ja jõukus. Amasja oli preester Peetelis, Aamos
karjatas lambaid ja haris viigipuid Juuda mägilinnas Tekoas Petlemma lähedal. Kesk
idüllilist pastoraali sai Aamos kutse Jumalalt, mis ei lasknud tal enam oma
vagurate lambukeste ja magusaid vilju kandvate viigipuude keskele jääda. Ta
kuulis, kuidas Issand möirgab (!) Siionis (Am 1:2) ja läks teele. Aamos teadis,
et sõnum, mis talle anti, on karm ning keegi ei taha seda oma heaolu keskel kuulda,
kuid paigale jääda ja vaikida ta ei saanud.
Viimaks jõudis
Aamos Peetelisse ja kuulutas, et rahva üleastumiste pärast on tulemas Issanda
karistus ja rasked ajad. Häda teile, kes
te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja
nuumvasikad laudast, kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile
mänguriistu nagu Taavet (Am 6:4,5). Vihje Taavetile on igati asjakohane,
sest Taavet armastas Jumalat ja tahtis talle templitki ehitada, mille Saalomon,
ta poeg viimaks ehitas. Aamose-aegne kuningas Jerobeam I oli hoopis teist masti
mees. Ta lasi Issanda altari juurde tuua kuldjäära ning tõi Iisraeli
ebajumakummardamise. Kõik oli lubatud nagu meie ajalgi.
Inimeste
Jumala-suhe kajastus ka nende omavahelistes suhetes. Hoolimatus
võttis maad, ebaõigluse sai rahaga kinni maksta. Jumal tundus ebaoluline, naudingud olulised. Aamosele anti järjest uusi nägemusi. Üks nendest oli niisugune: «Vaata,
seal oli korv küpse puuviljaga. Ja Issand Jumal küsis: «Mida sa näed, Aamos?» Ma
vastasin: «Korvitäit küpset puuvilja.» Siis ütles Issand mulle: «Mu rahvale,
Iisraelile, tuleb lõpp. Enam ma ei lähe temast mööda (Am 8:1,2). Küpse puuvili juba mädaneb ja hallitab, kuigi pealt näeb hea välja. Preester Amasja,
kes oli olukorraga leppinud, käskis prohvetil vait jääda ja minna tagasi sinna,
kust ta tuli.
Küllap Aamos mõtles
kasvõi väikese hetke jooksul kas tal oleks võimalik tagasi minna oma idüllilise
elu juurde, olla lihtsalt metsviigipuude vääristaja, mitte hävingu kuulutaja.
Samas teadis ta kohe, et tagasiteed ei ole. Sõnum, mille Jumal on usaldanud
tema kätte, on edasi andmiseks mitte endale hoidmiseks. See võib olla karm, aga
hoiatus peabki olema karm. Kui tee lõpeb kuristikuga, siis ei panda sinna (kukkujat
kätel kandva) ingli pilti, vaid otsekohene ja silmatorkav ohu eest hoiatav märk.
Isegi kui see ei peata teel liikujat, peab hoiatus olema karm.
Jumalamehe elu ei
ole õndsusseisund maa peal. Ta näeb ümbritsevat maailma Jumala poolt vaadates
ja samas inimese poolt vaadates. Veelgi enam, tema ülesandeks on panna need
pilgud ristuma, kohtuma ja see on peaaegu võimatu. Aga ta ei saa jätta ka
üritamata. Jumalamees tunneb kurbust, kogeb mõistmatust ja üksindust, kuid teda
kannab Jumala armastus, mis viimselt on kõigest vägevam. See annab talle jõudu
ja lootust ja ennekõike armastust. Selline oli prohvetite elu, kõige enam oli
seda kõike Jeesuse elu ning mingil määral on midagi sellist iga kristlase elu.
Palju kergem oleks elada
oma pastoraalis, tunda rõõmu kõigest heast, mida Jumal on andnud, mitte tunda
valu ja kannatusi, mitte kogeda hoolimatust või hüljatust.
Kujutagem kord, et sõidad
ühel ilusal päeval trollibussiga. Sa tunned end hästi, vähemasti selle hetkeni,
mil ühes peatuses tuleb peale üks eluheidik. Ta näeb välja nagu kaltsupundar,
üks määrdunud hilp teise peal. Tema räpastes kätes on terve hulk kilekotte, mis
kolisevad taarast ja nende samade kätega võtab ta kinni postist, kust äsja hoidsid
sina. Eriomane hais jõuab algul lähedalolijate ninna, kes vaikselt eemale
tõmbuvad, ja kandub siis üha edasi, kuni täidab kogu piiratud ruumi. Kui
eluheidik järgmises peatuses maha läheb hingavad kõik kergetatult. Elu on jälle
ilus.
Jumala sõnumitooja,
kes kutsub inimesi meeleparandusele, on nagu eelneva pildi negatiiv. Ta siseneb
inimeste tavapärasesse turvalisse ruumi. See ei ole kaugeltki mitte puhas
keskkond, kuid kõik on sellega harjunud, et on nagu on. Tema on see, kes tuleb puhta
sõnumiga. Igaüks, kes ta sõnu kuuleb, hakkab tundma, et tema enda juures on
midagi valesti. Üks määrdunud hilp - mõtte, sõna, teo või tegemata jätmisega
tehtud patt teise peal. Palju lihtsam oleks, kui ta ei tuleks ja laseks meil lihtsalt
edasi minna. Aga ta on tulnud. Ta on jätnud oma viigipuud, oma hea ja magusa
elu, et mitte lasta meil minna hukatusse.
Ta oleks
väljakannatamatu kui ta ei annaks üht võimalust. Prohvet kutsub
meeleparandusele. Isegi hädaprohveti sõnum ei ole üdini karm. Aamose raamatu
lõpus on tõotus Taaveti koja taastamise kohta. Kristuses, ainsas ilma patuta
inimeste seas, on rõõmusõnum pattude andeksandmise ja Jumala armastuse kohta.
Sa võid saada uuesti selliseks nagu Jumal sind on meisterdanud. Sa võid saada
puhtaks pestud ja uueks loodud. Ja kui sa oled seda kogenud, oled isegi valmis
jätma oma viigipuud ning teenima Issandat oma talentidega, et apostel Pauluse sõnadega väljendades, Kristus meie sees
saaks kuju.
No comments:
Post a Comment