Taaveti Poeg, halasta minu peale!

Lk 18:31-43   

Võib-olla oli too pime mees mõelnud terve elu, miks on saatus tema vastu nii karm. Miks Jumal on jätnud ta ilma nägemisest? Samal ajal kui teised inimesed ümberringi näevad ja elavad ja rõõmustavad, peab tema kerjama tee ääres võimetuna enda jaoks midagi enamat tegema. Samas võib-olla, et ta enam ammu ei juurelnud  nende küsimuste üle, oli leppinud oma olukorraga ja elas ühe päeva korraga.

Ühel tema tavapäraselt pimedal päeval tuli mööda teed, mille ääres ta tavatses istuda, ootamatu valguskiir. Ta kuulis rahvahulka möödumas ja küsis mis see võiks olla. Ta ju ei näinud, aga küllap kandus temani killuke rõõmu või lootust läbi paljude sandaalide sahina ja häälte sumina.

Ehk oli pime aastaid istunud samas paigas, sama Jeerikosse viiva tee ääres. Paljudel kerjustel on oma harjumuspärased kohad kerjamiseks, nagu meil on harjumuspärased kohad olgu kodus söögilaua taga või kirikupingis istumiseks. Kus kerjuseid palju, seal võivad neil omavahel olla paika pandud kindlad piirid, et keegi teine nende kohta ei võtaks.

Vahel võib inimene murduda suure kurbuse ja lootusetuse all, olla nagu kokkukägardatud ja prügikorvi heidetud luuletus, mille meeleheitel poeet on ebaõnnestunuks tunnistanud. Aga kui sellisest inimesest tõuseb taas lootus, on see tugevam ja küpsem kui tavapärasest situatsioonist tulnul nö. valgel paberilehel.

Pimedale öeldi, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Hea, et oli neid, kes seda talle teada andsid, sest muidu olekski Issand temast möödunud nii, nagu ta on möödunud paljudest, kes on olnud rohkem pimedad kui Jeeriko kerjus. Või kellel pole olnud samavõrd palju julgust.

”Julgeda - tähendab kaotada mõneks ajaks jalgealune. Mitte julgeda - tähendab kaotada elu.”  Nii on öelnud Søren Kierkegaard.

«Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» hüüab pime mees. Ta ei taha et Jeesus läheks temast mööda.  Ei, seda ei taha tema mitte.

«Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ta lausa karjus, kuigi ümbritsevad inimesed püüdsid teda sundida vait jääma.  Meie jumalateenistusel  kõlab see sama palve liturgilise palvehüüuna nii patutunnistuse juures kui enne armulauda, kui laulame Kristus, Jumala Tall.

Jeesus peatus. Ta ei läinud edasi, vaid ootas kuni pime tuli ta juurde. Alles Jeesuse küsimise peale teeb pime mees talle teatavaks oma soovi. Halastust vajas ta ennekõike ja siis alles kõike muud.

Jeesus ei jäta abipalujat häbisse ega hätta. Pimedale ütles ta: «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Selle  sõna ja oma usu peale sai pime otsekohe nägijaks.

Ja võib-olla just nüüd ta saigi vastuse küsimusele, mida ta ei olnud tihanud küsida. Miks-küsimusele. Tema pimeduse, kannatuse ja valu läbi tahtis Jumal teda puudutada. Kas ta oleks olnud muidu sellel teel, mida mööda Jeesus kõndis? Kas tal oleks olnud muidu julgust teda peatada, kõnetada. Just pimeduse läbi andis Jumal talle võimaluse saada osa valgusest. Paljude jaoks, kes näevad, jääb Jeesus tähelepanuta ja igavese elu valgusel lastaksegi endast mööda minna nagu päevavalgusel.

Algaval nädala kolmapäeval, tuhkapäeval, algab paastuaeg. Tänases evangeeliumis kuulutas Jeesus ette oma surma ja ülestõusmist. Ta rääkis sellest oma 12.-le jüngrile. Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.

Sellele järgneb pimeda tervendamise lugu. Nende lugude järgnevus lubab tõmmata seoseid. Kes tunneb Kristuse surmas ja  ülestõusmises ära oma elu lunastuse, see on nägija.

Ma arvan, et Jeesus möödub meist mitte kord elus, vaid iga päev. Paastuajal ehk veel lähedamalt kui muul ajal. Küsimus on: kas ta läheb meist mööda nagu võõrast või peatub me juures. Kas me vahel leiab aset mingi vestlus? Küsimus ei ole ainult palvetamises. Kas need kohtumised muudavad või mõjutavad meid? Olen näinud inimesi, kelle armastustegudes on Kristus kohal rohkem kui mõne teise vastavasisulistes väidetes.

Pime, kelle Jeesus oli nägijaks teinud läks temaga kaasa Jumalat ülistades. 

Jeesusele vahetult järgneda saab vaid oma mina salates. Meie ees kõnnivad igapäevaselt kaks kuju: minu ego ja Kristus. Meil tuleb alatasa valida kumma järel me läheme. Oma minale, oma soovidele, kujutelmadele, ihadele järgnemine on esmapilgul lihtsam, ga see on tupiktee. Varem või hiljem see lõpeb kuhugi viimata.

Kristuse järgimiseks tuleb võtta oma rist. Minna koos oma valu ja vaeva, oma tühisuse ja suutmatusega ning ennekõike oma usaldusega. Ja armastusega. Kristus usaldas end Isa kätte. Tee, mis viib Kristuse jälgedes, ulatub kaugemale kui meie ulatume nägema. Sealt hoovab meile vastu rõõm, mis aitab kanda ka risti.