Pilguheit taeva kirkusse

Mt 17:1-9

1 Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. 2 Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. 3 Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. 4 Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: «Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.» 5 Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!»  6 Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. 7 Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: «Tõuske üles ja ärge kartke!» 8 Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. 9 Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: «Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!»

Meie elus on hulgaliselt päevi, mis on tavalised ja vähemasti tagantjärgi vaadates teiseteisega äravahetamiseni sarnased. Olgu neis päevades rohkem rõõmu või muret (sest küllap jagub mõlemaid ka täiesti tavalisse päeva), päike tõuseb ja päike loojub vääramatu järjekindlusega ja aeg-ajalt tabad end mõtlemast, et kuhu kadus see viimane nädal, kuu või aasta.

Kuid nende tõusude ja loojangute katkematus jadas on mõned hetked, mis sööbivad kirkana mällu, asetavad kõik eelneva ja järgneva teise valgusse, virgutavad ja turgutavad meid sel kohati väsitaval eluteekonnal.

Tänases evangeeliumis läks Jeesus kõrgele mäele üksindusse palvetama ja ta muudeti seal. Kirgastati. Eemalt olid sellele tunnistajaks kolm jüngrit. Ka nemad vajasid kirkuse-hetke, vaimulikku valgust. kinnitamist, et eelseisvatel rasketel aegadel uskuda, et Jeesus tõesti on Jumala Poeg, et ta on tõotatud messias, Kristus, isegi kui ta kannatab ja sureb. Luuka evangeeliumi järgi kõnelesid Mooses ja Eelia kirgastatud Jeesusega eluotsast, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia.

Jeesuse kirgastamine andis kolmele jüngrile hetkeks võimaluse näha seda, mis lihtsurelike inimeste eest üldiselt on varjatud – Kristuse jumalikku palet. Inimesed näevad siiani sageli Jeesust suhteliselt tavalise inimesena – võib-olla küll eriliste annetega, tarka, ennastohverdavat, aga siiski inimesena. Ent sel päeval olid jüngrid tunnistajaks Jeesusele kui taeva kuningale, ülendatud Issandale. Nad nägid nähtamatut Jumalat end ilmutamas oma Pojas. Kirjutatud on, et ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ent see, mis toimus oli palju enamat kui näoilme ja rõivaste muutus. Sel hetkel võeti Jeesuselt korraks ära see kate, mis inimliku palge ja tavapärase rõivastuse näol Jeesuse tõelist olemust varjas.

Pilguheit taevasesse auhiilgusse lasi jüngritel samaaegselt näha Vana Testamendi usuisasid ja Jeesust. See põgus taevalik hetk tõmbas kolme jüngri silme eest katte. Nagu oleks nad seni viibinud pimendatud saalis ja siis korraga tõmbas keegi kardinad akende eest ning päevavalgus tulvas sisse ja nad nägid kõike nii selgelt ja helgelt, et Peetrus ütles: Teeme siia kolm telki! Jääme siiia! Siin on meil hea!

Kui ta alles rääkis, varjas neid helendav pilv. Ja hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!» Sama hääl kostus ka Jeesuse ristimisel ning ütles pea samad sõnad. Inimesed ei saa Jumalalt nõuda, et meil peab alati hea olema. Meie ei saa ka määrata kui kaua miski asi kestab olgu see rõõmus või raske olukord. Kõik on Issanda käes. Meilgi tuleb Teda kuulata, Tema tahtmisele alistuda.

Pärast Kristuse kirgastamist pidi kõik jälle olema tavaline. Ei Pilaatus, Heroodes ega Jeesuse ristilööjad ei näinud tema kirgastatud palet, nagu ka suur osa meie kaasaegsetest, vaid üht haledat meest ees.

Ja ometi on Kristus kogu aeg ühtviisi Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, isandate Issand ja kuningate kuningas. Kui me ei näe tema palet hiilgamas, on see siiski nõnda. 

Nii, nagu me vahel otsime meeleheitlikult mõnd kaunud eset ja avastame selle siis enda nina alt. Ka taevalik rahu, Jumala armastus, Kristuse kirkus on kogu aeg "meie nina all" ainult meie jaoks sageli varjatud. Me lihtsalt ei ole võimalised kogu aeg oma südamega taevas viibima.

Mulla Nasrudini kohta räägitakse järgmist lugu: vaevalt oli Nazrudin lõpetanud jutluse, kui keegi pilkehimuline kuulaja talle ütles: “Miks sa kood vaimulikke mõttekangaid selle asemel et osutada millelegi käega katsutavale?”

Vaene Nasrudin oli täielikus segaduses: “Mida käegakatsutavat sa näha sooviksid?”

Pilkaja oli vaimustuses, et suutis mulla segadusse ajada ja kuulajatele mõju avaldada. “Näita mulle kasvõi paradiisi õuna,” ütles ta.

Nasrudin võttis taskust õuna ja ulatas selle mehele. “Aga see õun on pooleldi mädanenud,” ütles mees. “Kas taevane õun ei peaks mitte täiuslik olema?”

  “Taevane õun oleks tõepoolest veatu,” vastas mulla. “Aga praeguses hingeseisundis pole sa võimeline taevalikku õuna nägema.”

 

On tavalised päevad, päikesetõusud ja loojangud, väikesed mured ja rõõmud. Aga aeg-ajalt kerkib meiegi silme eest kate ja taevalik rõõm ja kirkus paistab läbi mingite helgete selgusehetkede ka meie ellu ja need hetked annavad jõudu minna edasi, näha kõike uues valguses ning kogeda Jumala lähedust.