Sügavale kohale

Lk 5:1-11

Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» 5 Siimon vastas talle: «Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.» Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!» Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle. 

Üks angloameerika vaimulik mõtiskleb: Kui me naerame, riskime jätta rumala mulje. Kui me nutame, riskime näida liiga nõrgad. Kui me väljendame oma tundeid, riskime enda paljastamisega. Kui armastame, riskime võimalusega, et me ei koge vastuarmastust. Kui elame, riskime suremisega. Kui loodame, riskime võimalusega, et lootused purunevad. Aga riskima me peame, sest suurim šanss ebaõnnestuda on siis, kui me ei riski millegagi.

Osad inimesed kardavad lennata ja eelistavad liikuda piki maismaad kuitahes kaua see ka aega peaks võtma. Teised kardavad kõrgust, kolmandatel on klaustrofoobia, neljandad pelgavad koeri, viiendad kummitusi või üksindust. Samas loetelus võib tuua ka hirmu järgimise ees. On üsna suur risk olla kellegi jünger, järgida kedagi, elada täielikult kellegi juhatuse järgi. Eriliselt paistab see olevat meie sajandi hirm, kuna eelmine sajand tõi suuri juhte, kes leidsid palju järgijaid, aga mis sest kõigest tuli, oli häbiväärne ja hirmutav.  

Võib-olla me oleme kuulnud inimestest, kes elavad otsekui pühakud, kelle huulilt ei tule kunagi ühtegi kurja sõna, aga lahkeid sõnu jagub alati, kelle meeltes ei ole kibedust, vaid kellest kiirgab rõõmu ja tänu, kes hoolitsevad vanade inimeste ja laste eest, külastavad  haigeid ja surijaid, aitavad vaeseid ja kodutuid, toetavad abivajajaid. See ei ole nende töö vaid eluviis. Või kui mõtleme kloostris elavatele inimestele, kes palvetavad kogu ülejäänud maailma eest mitmeid kordi päevas ja kes toituvad mitte ainult leivast vaid Jumala sõnast. Me mõtleme: „Ah, kui ilus neist! Nad on tõelised Kristuse järgijad, kristlased.“ 

Ent me ise? Mis takistab meid seda kõike tegemast ja olemast Kristuse järgijad? Nii palju head jääb tegemata, sest meid kammitseb irratsionaalne hirm. 

Mõnikord tunduvad välised olud sedavõrd ebasoodsad, et me ei söandagi alustada sellega, milleks meil on kutsumus. Me mõtleme oma inimliku loogikaga – see asi ei toimi, ei ole võimalik, võibolla kunagi hiljem. Ehk ei tule sellest kõigest üldse midagi. Täna on mul tarvis hoopis minna sinna või tänna, teha seda või teist.

Paraku on nii, et kui jääda ootama paremaid aegu, võib juhtuda, et me ei alusta me kunagi. See milleks Jumal on meid valinud, jääbki tegemata.

Jeesus suunas Siimona sügavale kohale ja ütles, et lasku ta võrgud vette. Jeesus ei tuletanud Siimonale meelde tema varasemaid ebaõnnestumisi, seda, kuidas ta ei püüdnud terve öö jooksul mitte ühtegi kala, vaid julgustas teda heitma võrgud vette lihtsalt Issanda sõna peale.

Sügavasse kohta minek on võrdum kõigist neist kohtadest ja olukordadest, mida me kardame. Peamine on Kristuse kohalolek. Seal, kus meil ei ole enam lootust, on tema. Seal, kus meil on hirm, kuhu me üksi ei julgeks minna, on tema. Ta ei jäta meid üksinda. Ta annab oma õnnistuse meie tööle, mida me teeme tema juhatusel. 

Kui tema ülevoolav arm saab meile osaks, nagu Siimonale tema kalasaak, ei taha ega saagi me seda hoida üksi endale, vaid kutsume teisi enda juurde, et seda jagada nagu Peetrus viipas oma kaaslastele teises paadis.

“Ära karda! Nüüdest pead sa inimesi püüdma!”  ütles Jeesus Siimonale. Kala püüdis ta endale, oma vajaduste rahuldamiseks. Inimesi hakkas ta kutsuma mitte endale, vaid Jumalale, kaduvusest igavikku. Nõnda vägeva ülesande usaldas Jeesus Siimona hooleks, andis talle uue nimegi - Peetrus, sest sellest kalamehest pidi saama apostel, kellest Jumal alustab kiriku ehitamist.

Peetrus, Jaakobus ja Johannes jätsid oma senise elu, jätsid oma argipäeva ja astusid Jeesuse järel pühapäeva. Algul kaasnes sellega suur rõõm, hiljem tulid ka raskused ja vahepeal kahtlused. Needki on osa elust. Mõnikord tuleb minna edasi lausa pimesi. Aga kui meid on kord kutsutud järgima Jeesust, siis antakse meile ka valgust nii palju, et me näeks kuhu minna.