Surnuaiapühal

Jaanilaupäev oli seekord pühapäeval. Samal päeval toimusid nii Kose kui Tuhala kalmistul surnuaiapühad. Kosel tomus kell 11 kirikus armulauaga palvus ja kell 12 olime juba surnuaial. Seal sai jagatud järgnevaid mõtteid:

Jaanipäevaaegne Maarjamaa on ilus ja lopsakas. Puud on rohelised, niidud ja metsaalused täis kõikides mõeldavates värvides lilli, aiad niidetud ning surnuaiad hoolitsetud. Hiljem, suve teisel poolel, avaneb kõikjal hoopis teistsugune pilt.

Üle maa tullakse kokku jaanitulede ümber, ent jaanipäeva paiku kogunetakse kõikjal Eestis ka kalmistutele surnuaiapühasid pidama. Me meenutame neid, kes on olnud inimesed nagu meiegi, kes on elanud, armastanud, nutnud ja naernud, tööd teinud, rõõmustanud ja kannatanud, olnud meie kõrval, aga keda enam ei ole.

Blaise Pascal arutleb oma eestikeeldegi tõlgitud raamatus: Kui ma mõtlen oma üürikesele elueale, mille neelab endasse eelnev ja järgnev igavik, väikesele ruumile, mille ma täidan ja mida ma näen pealegi kaduvat lõputute ning ääretute ruumide sügavusse, mida mina ei tunne ning mis ei tunne mind, siis haarab mind hirm ja ma imestan, miks olen ma just siin ja mitte mujal, sest pole mingit põhjust miks just siin ja mitte mujal, miks just nüüd ja mitte siis. Kes on pannud mu siia? Kelle käsul ja kelle käe läbi on minule määratud see koht ja see aeg? ... Miks on minu teadmised piiratud? Ja minu suurus? Minu eluiga just saja aastaga ja mitte tuhandega? Mis põhjusel andis loodus ta mulle just niisuguse, miks ta valis selle arvu ja mitte mõne teise nendest lõpututest arvudest, mille hulgast pole mingit põhjust valida just seda ühte ja mitte mõnda teist, sest ükski pole teistest ahvatlevam. (”Mõtted”)

Jumal on meid asetanud sellesse aega ja kohta, kus praegu oleme. Tema käes on meie sünni- ja surmatund. Ta on andnud meie ellu juhtnöörid, millest oma valikutes lähtuda. Jeesus ütleb: 36 Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! 37 Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks! 38 Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.»
(Lk 6:36-42).

Meie eesti inimesed, kes on kaotanud sideme Jumalaga, Tema sõnaga, kipuvad arvama, et midagi sellist on kirjas kusagil karma seaduses, ent see on Jeesuse õpetus, tema sõnad mäejutluses. Jumala Poeg andis meile suuna siin maises elus, mis juhatab meid igavesse ellu. Jh 5:24 loeme: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. 

Kose kihelkonna juurtega kirjanik Jaan Kross on öelnud: Üsna naiivne oleks uskuda, et meie siinolemise lõpuga lõpeb kõik. Tema abikaasa Ellen Niit on talle aga pühendanud luuletuse, mlle üks salm kõlab nõnda:

Umbtihnikuis – öö, päeva vahemail

meid saadab üha armastuse valgus.

On surma ahistavail ahelail

ilmselt ju lõppki, kui neil kord on algus.