Jutlus Tuhalas 9.02.2014

Fl 1:12-21 Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde

12 Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, 13 nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. 14 Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. 15 Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest. 16 Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks, 17 teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust. 18 Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada, 19 sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu 20 minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi. 21 Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! 

Kuidas mõjutab meie elus toimuv me usku? Kindlasti mõjutab kuidagi. Apostel autleb kuidas on tema vangistus mõjutanud evangeeliumi kuulutamist. Ta arvab, et see on tulnud pigem kasuks, sest seeläbi on paljudele teatavaks saanud tema usk.

Kord vestlesid tänaval kaks meest, kui nad silmasid tuttavat naist möödumas. Üks meestest ütles: “Seal läheb proua Pärn. Ta oskab alati kõigi kohta midagi head öelda.” Teine mees otsustas naise proovile panna. Kui naine nende juurde jõudis, tervitas mees teda viisakalt ja küsis siis:  “Proua Pärn, mida te arvate kuradist?” Naine mõtles sekundi ja vastas siis: ”Tal on alati nii palju tegemist. Kas pole?” Tõepoolest, kõigi inimeste, aga ka kõigi olukordade kohta on võimalik leida midagi positiivset. 

Paulus leidis, et ta vangistamine on olnud hea, sest enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. Öige, tulebki positiivsele keskenduda igas olukorras. Lootust ei tohi kaotada ja rõõm tuleb alles hoida. Eelmisel pühapäeval tuletasime meelde apostli sõnu Efesose kirjast: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. 1968a. tõlke järgi on see kirjakoht veelgi vängem: meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega (Ef 6:12). 

Nii kaua, kui on elu, kestab võitlus. Võitlus usus püsima jäämise nimel. Kuradil on ju alati nii palju tegemist! 

Apostel Paulus on kohanud ka kristlaste seas igasuguseid inimesi. Mõned kuulutavad ta sõnade kohaselt Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga armastusest. Kes seda enam teab mis olukorrad seal algristikoguduses olid, kuid kindlasti tuleb meie ajalgi kirikus erinevaid olukordi ette. Eks meil kõigil on omad vead ja puudused ja kui me kirikusse tuleme, siis ikka nende samade vigade ja puudustega. Issand laseb meil olla sellised nagu oleme, peaasi, et me tuleme ta juurde ja tasapisi, sammhaaval usus kasvame. Kõige tähtsam on, et evangeelium saaks kuulutatud. Ja kui rõõmusõnum Kristuse ülestõusmisest ja Jumala armastusest saab kuulutatud, sünnib sellest usk ja usust omakorda suur rõõm nii taevases kui maises kirikus.

Apostel teab ka kui oluline on eestpalve. Uskliku inimese palve teise inimese eest. Kui inimene palvetab, ei ole ta enam üksi, vaid ta on Jumalaga koos. Jumala Vaim loob ühenduse kristlaste vahel ja ka maa ja taeva vahel, Jumala ja inimese vahel. Palvetagem üksteise eest! Eestpalved on väljapääs oma ego-kesksest maailmast.

 
Viimaks tõdeb apostel, et tulgu nüüd elu või surm, Kristus saab täiesti avalikult ülistatud tema ihus. Ta ei karda surma. Miks peakski? Tähendab see ju jõudmist usust nägemisse, kaduvikust igavikku. Nii siia jäämine kui siit lahkumine on head. Mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!