Küünlapäeva jutlus

1Tm 6:12-16

12 Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. 13 Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, 14 et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, 15 mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, 16 kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.

Täna on Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev. Rahvakalendri järgi murtakse täna talve selgroog. Nii tugev kui talv ka on, kui külm ta ka on, peab talv igal aastal viimaks andma maad kevadele. See võtab aega, aga kiiret ju ei olegi. Iga asi omal ajal.

Apostel kutsub meid täna võitlema. Võitlema head usuvõitlust, kinni hakkama igavesest elust. Mis on see, millest meie esimesena kinni haarame, kui kõik ümberringi kõigub ja vajub? Mis on see, mille külge oma lootuse aheldame? 

Elu on võitlus. Headel aegadel e ei pruugi sellest aru saada. Laseme elulainetel end rahulikult kanda ja muret pole. Ent nii nagu meri ei igavesti rahulikuks, nii ka elu. Aeg-ajalt tõusevad ikka tuuled ja tormid. Ja siis tuleb võidelda. Usuvõitlust, mitte elu eest, vaid usu eest, et usus püsima jääda, et Jumala juurde jääda.

Seda võitlust on kerge kaotada loobudes ja alla andes, kaasaaja maailmaga kaasa minnes, kuid seda võitlust on võimalik ka võita koos kuningate Kuningas ja isandate Issandaga. 

Efesose kirjas ütleb apostel: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. 1968a. tõlke järgi on see kirjakoht veelgi vängem: meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjade vaimudega (Ef 6:12).

Need on ennekõike vaimsed või vaimulikud võitlused. Igaühe jaoks isiklikud. Usuvõitlust ei saa keegi teine meie eest võidelda. See tuleb igaühel endal läbi teha.

Paulus julgustab Timoteost hakkama kinni igavesest elust. Kriisiolukordades me otsime lausa paaniliselt õlekõrt, millest kinni haarata, mille külge klammerduda. Siis kui kokku langevad me hajumuspärased toed – majanduslik toimetulek, tervis, inimsuhted. Paraku kõik see on mööduv, ega jää püsima. Hakka kinni igavesest elust!, ütleb apostel. See on, mille külge tasub klammerduda, mis ei kao, kui kõik muu kaob.

Timoteos oli ristitud täiskasvanuna. Nii, nagu meilgi kuulub ristimise juurde oma usu tunnistamine, nii oli ka toona. Apostlik usutunnistus oli alles kujunemisjärgus. Ent oma usu tunnistamine tunnistajate ees, koguduse juuresolekul, oli ristimise eelduseks. Põhimõtteliselt iga kord, kui me kogudusena üheskoos loeme usutunnistuse ja tõesti mõtte ja südamega kaasa tunnistame, et see on meie usk, siis on see paljude tunnistajate ees antud meie hea tunnistus. 

Küünlapäeva evangeeliumis võttis vaga Siimeon Jeesuslpse sülle, ülistas Jumalat ja ütles: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees. Kui meil oleks sama palju usku igas olukorras, siis me võiksime kõigist situatsioonidest võitjana väljuda. Ent me püüame enamasti pigem ise kõigega toime tulla.

 Nagu väike poiss, kes tuli ühel talvisel päeval isaga kodu poole. Teed olid libedad. Isa küsis pojalt: ”Kas tahad, ma hoian su käest kinni?” ”Ei”, vastas poiss napilt.

Koos kõnniti pisut edasi. Korraga poisike libises ja kukkus. Ta ei hakanud nutma. Ütles vaid isale, et oleks tõesti tore isa käest kinni võtta. Mida ta ka tegi. Nad kõndisid veel pisut, poiss kaotas valvsuse, lasi liugu ja kukkus jälle. Isa ei lasknud tal pikali kukkuda, kuid püsti poiss ka ei jäänud. Siis ütles poiss isale: ”Palun hoia ise mu käest kinni, siis ma ei kuku”. Naeratades haaras isa poisi väikese käe oma tugevasse pihku. 

Võib-olla on ka see osa võitlusest, et me loobume oma ponnistustest ja usaldame end kõiges Tema kätte. Võitleme siis, kui kuri tahab meid Jumalast eemale hoida ja tirida, aga hoiame hoiame Kõiges Temast kinni usu, armastuse ja lootusega. See on hea usuvõtlus. Mitte kerge, kuid lootusrikas ja omamoodi koguni ilus.