Õp. Jaan Lahe jutlus 9.02.

Fl 3:10-14

Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
 

Me pole veel päral

Inimene on olend, kes seab endale eesmärke. Juba lapsepõlves küsivad meilt täiskasvanud: „Kelleks sa tahad, saada, kui sa suureks saad?“ Enamasti on lastel ka olemas mõni kujutlus sellest, kelleks nad täiskasvanuna saada tahavad, aga enamasti muutuvad need kujutlused kiiresti. Minu tütar on praegu seitsmene ja käib lasteaias.  Kui ma mõtlen, kelleks kõigeks ta on juba oma elu jooksul saada tahtnud, tuleb nimekiri ametitest päris aukartustäratav – lastearst, loomaarst, tantsija, laulja, dedektiiv, arheoloog...Küllap neid ameteid tuleb tal veel. Laste puhul tundub see olevat üldine, aga inimesed on erinevad ja nii ei tea mõni kuni keskkooli või koguni ülikooli lõpetamiseni, kelleks ta saada tahab, teisel võib olla aga juba põhikoolis siht selge ja pole sugugi võimatu, et ta pärast kooli ja ülikooli lõpetamist selle sihi ka saavutab. Aga õige elukutse leidmine on vaid üks eesmärk inimese elus. On veel teisigi eesmärke, nagu näiteks elukaaslase leidmine. Sellega on mõnes mõttes sarnane lugu, nagu ameti valmisega. Mu tütre lasteaias räägivad lapsed juba mitu aastat sellest, milline poiss on millisesse türdukusse armunud või vastupidi ja kes kellega abiellub. Tegelikkuses võib elukaaslase leidmine osutuda märksa keerulisem ja palju on inimesi, kellel see ei õnnestugi. 

Kuid inimese eesmärgid ei piirdu vaid töö ja abieluga. Mingil hetkel hakkab suur osa meist endalt küsima, miks me üldse siin maailmas oleme. Mida me tahame oma elus korda saata ja mis on meie elu kui terviku mõte ja eesmärk. Banaalne vastus sellele küsimusele on, et elu mõte on elu ise (sageli öeldakse nii), aga kõiki see seisukoht ei rahulda ja need, keda see ei rahulda, otsivad edasi. Osad ehk jäävadki otsima, osad aga jõuavad varem või hiljem seisukohale, et elu mõte ei peitu elus endas, vaid on (kui kasutada ruumilist võrdpilti) kusagil sellest väljaspool ja on suurem kui elu ise. Filosoofid ja teoloogid ütlevad selle kohta, et inimesele on loomuomane suutmatus leppida oma ajalikkusega ja tung millegi endast oluliselt suurema, lõpmatu ja igavese järele. Me kirikus nimetame seda igavest Jumalaks ja kui Piibli loomisloos öeldakse, et Jumal lõi inimese oma näo järele, enda sarnaseks, siis on juba vanad kirikuisad mõistnud seda nii, et inimene on loodud elama suhtes Jumalaga ja tema jumalanäolisus peitubki pidevas Jumala otsimises – isegi siis, kui inimesed seda ise ei endale teadvusta või kui nad seda eitavad. 

Meie ajalikud eesmärgid ei ole vastuolus elu peamiss eesmärgiga, milleks on ühendus Jumalaga. Vastupidi – seda eesmärki ei pea me taotlema vaid pühapäeviti jumalateenistusel olles, vaid ka argipäevas – keset meie igapäevaseid ülesandeid, kohustusi ja eesmärke. Jumal, kes on püha, on meiega keset meie argipäeva ja seepärast võib küsida, kas me ikka saame tõmmata  ranget piiri, argise ehk tavalise ja püha ehk erilise vahele, nagu seda sageli tehakse. Nii on ikka tehtud ja tehakse praegugi, kuid meie usuisa Luther ütleb, et selles asjas on kirik palju eksinud. Tema meelest ei ole õige see, kui me võtame mõned eluvaldkonnad ja ütleme, et need on pühad ja vaimulikud, teised aga, et need on maised ja ilmalikud. Enamgi veel, Luther on öelnud, et paljud asjad, mis on olnud kiriku meelest madalad ja ilmalikud, nagu näiteks meie igapäevane töö, on tegelikult just need asjad, mille kaudu me saame teoks teha oma jumalanäolisust ja seega on nad pühad ja vaimulikud. Aga ka vastupidi – paljud asjad, mida kirikus on peetud eriliselt pühaks ja vaimulikuks, nagu erinevad askeesiharjutused, ei ole aga tegelikult pühad, sest Jumal pole neid inimeselt tahtnud ja nad ei too ka inimest kuidagi Jumalale lähemale, kuigi inimesed ise nii arvavad. Lutheri mõte on, et inimene ei pea selleks, et olla ühenduses Jumalaga, oma igapäevasest tegelikkusest pagema, sest just selles tegelikkuses ta kohtub ja ongi koos Jumalaga.

Aga see koos Jumalaga olemine või nagu me ütleme, kristlaseks-olemine, ei ole nii, et inimene on sellega oma eesmärgi saavutanud ja kuhugi polegi enam pürgida. Piibel kirjeldab kristlase elu sageli selliste piltide ja mõistete kaudu, mis viitavad liikumisele ja muutumisele. Neist kõige tuntum on teel olemine. Apostlite tegude raamatus on see nii oluline, et ristiusu kohta kasutatakse koguni mõistet „(see) tee“: kristlased on need, kes „käivad (seda) teed“, „kes on (sellel) teel“ . Kristlaseks olemine on seega teekond, pidev edasi liikumine ja just nii näeb asja ka apostel Paulus, kes ütleb: „Ma püüan taibata Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Ta kannatuste osadust. Ei mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud....“

Paulus, kes on vaieldamatult üks suurim apostlitest ja ilmselt üks silmapaistvamaid kristlasi kogu kiriku ajaloo vältel, on veendunud, et kuigi ta on Kristuse oma (kes tema on, nagu ta ütleb, tea „ kätte saanud“), ei ole ta ise ometi veel täiuslik – ta on alles teel oma eesmärgi poole. Kui juba Pauluse sugusel mehel oli veel ka pärast kristlaseks ja apostliks saamist kuhugi pürgida, siis küllap on seda meilgi. Usk ei ole midagi staatilist. Me kõik teame, et lapse ja täiskasvanu usk ei ole päris üks ja sama. Ka noore ja küpses eas inimese usk erinevad. Kui mõtlen näiteks oma usu peale kuueteist aastaselt, hakkab mul kohati väga veider tunne. Aga nii peabki olema. Usk on pidev kasvamine, pidev liikumine ja teelolek meie eesmärgi poole, mis asub teisel pool nähtava maailma piire. Ja kui nüüd lõpuks küsida, mis on siis meie tänase teksti evangeelium, rõõmusõnum, siis küllap see, et me ei pea jääma oma poolikusse, me ei pea leppima olemasolevaga, vaid võime vaadata ja küsida sellest kaugemale. Rõõmusõnum on see, et meil on võimalik kasvada, võimalik pürgida eesmärgi poole, mis on suurem kui meie ja meie piiratud maine elu, sest elu, mille Jumal meile on andnud, ulatub kaugemale ajast ja kaduvusest. Aamen.