1 Pt 2:1-3
Pange siis maha kogu kurjus ja kogu
kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege
vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda
saanud, et Issand on helde.
Meie
jumalateenistuse algusosas on piht. Üldpiht, kus me üheskoos alandume Jumala
ette patutunnistuse sõnadega. Nõnda pühapäevast pühapäeva. Ma loodan, et see on
siiras. Kui me peame loomikuks käte pesemist enne söögilauda istumist, siis on mõistetav
ka oma südame puhastamine enne armulauale tulekut. Nii, nagu mustade kätega ei
ole hea leivatükki suhu panna, nõnda ei ole ka kohane musta südametunnistusega armulauaande
vastu võtta.
Apostel
ütleb: Pange siis maha kogu kurjus ja
kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Kõik
see ja palju rohkemgi veel tuleb maha panna, Kristuse risti alla maha jätta.
Eelnevas peatükis ütleb apostel: Et te
olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis
armastage raugematult üksteist puhtast südamest! (1:22) Kes tõesti armastab
oma ligimest, siis ta soovib ligimesele head ja ütleb talle ja tema kohta häid
sõnu. Mitte ei meelita, mitte ei valeta, vaid vaatab ligimest avatud pilguga,
armastava pilguga, märkab temas head ja toob seda esile. Sõnad, mida me
kasutame, peegeldavad meie loomust, meie südant. Kui meil ei ole kellegi kohta
midagi head öelda, siis karta on ka meie endi sees pole kuigi palju head.
Jeesus
ütleb selle kohta veel: Kui puu on hea,
siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud
tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head,
kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea
inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja.
(Mt 12:33jj)
Me
oleme nagu viljapuud, küsimus on vaid, millist vilja me kanname. Meid
kutsutakse elama pidevas meeleparanduses, raputama oma okstelt, oma elust, maha
kõik halvad viljad, et head saaksid rohkem kasvada.
Mäejutluses ütleb
Jeesus: Kui sa nüüd oma ohvriandi
altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis
jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule
ja too oma and! (Mt 5:23-24). Nii oluliseks peab Issand meie suhteid
ligimestega! Sa võid kasvõi sada korda käia kirikus või omaette palvetada, aga
kui su suhted ligimesega on sassis, pole sest kasu.
Jeesus ütleb: pane
siis maha kogu see halb, mis on su südames. Sa ei pea seda kaasas kandma. Sest
pole kasu ei sulle ega ligimesle. See teeb kahju su hingele. Märka oma vigu ja
eksimusi (võid kindel olla, et neid on ka sinu elus), tunnista ja kahetse neid
ja pane nad maha. Mine, jätka sellest hetkest oma teed nagu äsjasündinud laps.
Mõne hea asja kohta
öeldaks kord, et kui inimene on maitse suhu saanud, siis ta tahab seda veel ja
veel. Vana Testamendi Laulik ütleb (Ps 34:9) Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures
pelgupaika otsib. Kui kristlane on kord kogenud kui hea on olla koos
Jumalaga, jääb ta alati Tema lähedust otsima ja igatsema, teda saadab justkui
vaimulik nälg, mida saab kustutada vaid Jumal.
Mulla Nazruddini
kohta räägitakse lugu: Naaber nägi Nasruddini neljakäpukil maas.
„Mida sa siin otsid,
mulla?“
„Oma võtit. Kaotasin
selle ära.“
Mõlemad mehed otsisid
ühes koos põlvili maas. Mõne aja pärast küsis naaber: „Kus sa oma võtme
kaotasid?“
„Majas“
„Heldene aeg! Miks sa
siis seda majast ei otsi?“
„Siin on valgem.“
Jumala lähedust pole
vaja otsida kusagilt kaugelt, vaid siitsamast,
kus ta on kergesti leitav – oma elust, Jumala sõnast ja sakramendist.
Me ei pea Teda otsima
sealt, kus näib olevat mugavam või põnevam. Tulgem sinna, kus Tema koda, kus Ta
on leitav Sõnas ja sakramendis.
No comments:
Post a Comment