Paastuaja 1. pühapäeva jutlus

Jk 1:12-15

12 Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. 13 Ärgu kiusatav öelgu: «Jumal kiusab mind!» Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. 14 Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. 15 Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. 

Üks armas õde Kristuses rääkis hiljuti oma elust. Rääkis, kuidas ta 30.-ndate eluaastateni oli veendunud, et temal mingit pattu ei ole. Et ta on läbinisti õige mitte Jumala ees (Jumalat ta siis veel ei uskunud) vaid inimeste ees. Siis juhtus midagi, mis tõi ta usu juurde, Jumala juurde. Ta maailm muutus järsult. Ühtäkki nägi ta, et oli kogu oma ”õiguses” kogu aeg eksinud. Ei olnud ta midagi elanud ilma patuta, vaid ta oli elanud ilma teadmiseta, et see on patt. Ta oli end kogu aeg õigustanud ja tema eneseõigustus ja ka eneseimetlus ehk oligi ta suurim patt.

CS Lewis raamatus "Pahareti kirjapaun“, nõustab vanem deemon nooremat:

„Sa võid öelda, et need on väga väikesed patud, ja kindlasti, nagu kõik noored kiusajad, tahad sa korda saata võimalikult tähelepanuväärset kurjust. Aga pea meeles, et ainus asi, mis loeb, on mil määral sa suudad lahutada inimese Jumalast. See ei ole tähtis, kui väikesed või suured on patud, kuid nende kumulatiivne mõju on hoida inimene eemal Valgusest. Mõrv ei ole parem kui kaardid sest kaartidega saab teha trikke. Tõepoolest, kindlaim tee põrgusse on järk-järguline langus, õrn kalle pehmel pinnasel, ilma ootamatute pööretetea, ilma vaheviitadeta. "

Tänane Vana Testamendi lugemine oli 1. Moosese raamatust pattulangemisloost. Juba seal on kirjas: Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?» 2 Ja naine vastas maole: «Me sööme küll rohuaia puude vilja, 3 aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!» 4 Ja madu ütles naisele: «Te ei sure, kindlasti mitte,... (1Ms 3:1-4)

Kui Aadam ja Eeva olid keelatud puust söönud, läksid nende silmad lahti ja nad nägid end alasti olevat ja nad häbenesid ning püüdsid en peita.

Jumal ei kiusa kedagi. Me ei saa enda eksimustes süüdistada Jumalat. Et miks ta laskis sellel või tollel asjal minu ellu tulla. On nagu on. Kui me eksime millegi suhtes on tüüpiline, et kõigepealt püüame oma eksimises süüdistada kedagi teist. Me ei taha oma vigade eest vastutada. Ent Jumalas ei ole midagi halba. Tema ei taha saata meid hukatusse, vaid igavesse ellu.

Kiusatused on. Apostel ütleb, et igaüht kiusab ta enese himu. Jumal ei kiusa kedagi. Me ise vastutame oma tegude ja oma mõtete ja oma sõnade eest. Me ise laseme oma himudel viljastuda ja patu ilmale tuua, aga täideviidud patt sünnitab surma.

Siin, patu sügavuses, kõlab meile evangeelium: selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod.

 

Neljandal sajandil sündis Koreas ühel isal kaks poega. Vanem oli väga õpihimuline ning temast sai ülemkohtunik. Noorem poeg oli isepäine ja hoolimatu ning temast sai tagaotsitav kurjategija.  Ühel päeval püüti noorem vend kinni ja pandi vangi kohtuotsust ootama, mille saatuse tahtel pidi langetama tema vanem vend. Kõik eeldasid, et vanem vend laseb ta vabaks, sest teati, et ta hoolib oma vennast. Ent  kohtupäeval, kui noorema venna süü oli tõestust leidnud, langetas vanem vend  kõigi üllatuseks surmaotsuse.

Varahommikul  enne otsuse täideviimist tuli ta nooremat venda vanglasse vaatama ja ütles, et vahetab temaga kohad.  Nõnda jalutas noorem vend  vanglast välja vaba mehena  ja muretu südamega – ta ei uskunud, et keegi võiks hukata ülemkohtuniku.

Aga kui otsuse  täideviimise tund jõudis kätte, viidi vanem vend kohtuplatsile ja hukati.

Nüüd ärkasid nooremas vennas süümepiinad, ta jooksis vangla juurde, prõmmis uksele  ja hüüdis: “Mina olen Kim, kurjategija!” Ent valvurid vastasid talle: Me ei tea kedagi sellenimelist, kes peaks siin kinni istuma, mine ära!”

Samuti on Jumala Poeg, Jeesus Kristus, meie ülemkohtunik, võtnud enda kanda meie süü.

Meile võib tunduda, et me ei ole ära teeninud surmaotsust, aga mõelgem, et me ei ole välja teeninud ka igavest elu. See on ainuüksi Jumala arm, mis meile osaks saab. Oma tegudega me Tema ees seista ei saa või veel vähem kiidelda või ühel päeval taevaväravale prõmmida. Kõik, mis me saame on olla tänulik, et meil on Lunastaja, kes on kandiud ära maailma patu. Surnud meie eest, et kinkida meile igavene elu.