Ma usun, aita mind mu uskmatuses!

                                                                            Jutlus Kosel 16.03.2014

Mk 9:17-29

Keegi rahva hulgast vastas talle: «Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.» Aga tema vastas neile: «Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!» Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: «Kui kaua see juba temaga nõnda on?» Aga tema ütles: «Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!» Aga Jeesus ütles talle: «Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.» Otsekohe hüüdis lapse isa: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!» Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: «Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!» Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: «Miks meie ei suutnud seda välja ajada?» Ja Jeesus ütles neile: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.»

See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega ... Jüngrid ei suutnud poissi ja tema isa aidata. Jeesus suutis. Ta ütles juuresolijaile: Oh uskmatu sugupõlv! Mida ta siis veel meie ajastul ütleks? Võib-olla ei ütlekski midagi. Ainult palvetaks ... See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Praegu on paastuaeg. Paastuaja juurde on ristiusus alati kuulunud intensiivsem palvetamine.

Apostel ütleb: Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! (1Ts 5:16-18).

Tänases evangeeliumis pöördus Jeesuse poole ühe lapse isa. Tema laps oli haige. Tal ei olnud mingit lootust, välja arvatud see väike lootusekilluke, mis ta Jeesuse juurde juhtis.  Pea niisama palju, kui tolles mehes oli usku, oli temas ka kahtlusi ja uskmatust. Ta pöördus Jeesuse poole viimses hädas, kui tal enam kusagilt mujalt ei olnud abi loota (nagu seda teevad paljud inimesed). Aga ta ei olnud siiski kindel, kas Jeesuski teda aidata suudab. Sestap ta ütleski: „Kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!" Jeesus vastas talle: "Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub."

Kui me usume tõesti kõigeväelisse Jumalasse, siis ei pea me kahtlema selles kas Issand midagi võib või suudab, vaid ainult selles, kas me ise suudame seda uskuda, Teda kõiges usaldada.

Haige lapse isa pöördus viimaks Jeesuse poole oma kuulsaks saanud lausega: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Kas pole siin seesama suhtumine, mis läbi aegade inimest on kammitsenud: ma usun, ma usaldan, aga ma ei suuda ikkagi olla kindel!

Kas see mees tookord siis uskus või ei uskunud? Ta uskus piisavalt vähe, et kahelda, aga ta julges seda ka tunnistada ja sellepärast paluda. Ja ta uskus piisavalt palju, et Jeesust paluda ja näha oma palve vastust.

Niipea, kui haige poisi isa oli oma usupuuduse ära tundnud, palus ta: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Niimõnedki neist, kes seda meest ja ta muret teadsid võisid mõelda, et tal on liiga palju usku Jeesuse imepärastesse võimetesse. Nende arvates oleks ta pidanud koos oma pojaga koju minema. Aga mees ise oli veendunuid, et tal oli liiga vähe usku.

Keegi noormees püüdis kord ühele kristlasele selgeks teha, et ristiusk ei suutvat kedagi aidata. Näiteks tõi ta oma naabri, kes olevat väga usklik ja külastavat sageli kirikut, kuid sealjuures olevat väga kitsi. Kristlane vastas: "Sinu seletuse järgi ei ole naabri viga selles, et ta on liiga usklik, vaid selles, et ta on liiga vähe usklik."

Ka haige poisi isa asetas end nende hulka, kelle viga oli uskmatuses ja palus, et Jeesus annaks temale usku ja aitaks teda. Ning Jeesus ei tõuka usu ja uskmatuse piiril vaevlevat meest endast eemale, vaid võtab tema palvet kuulda. Tema laps sai terveks.

Imelise tervendamise lugu kuuldes tekib tänapäeva ratsionalistliku mõtlemisega inimeses tõrge. Meil on raske suuri imesid omaks võtta, me tahaks neid kuidagi mõistusega põhjendada. Ehk arvame ka, et me ei vaja imesid, et me tuleme ise oma eluga toime. Nõnda võime arvata täpselt senikaua kuni olukord meie kontrolli alt väljub. Tegelikult on uskmatuse häda püsinud põlvest põlve. Keegi pastor oli kord oma kirikus öelnud: "See kogudus on küllalt suur, et misjoneerida kogu maailm, kui Jumal vaid annaks meile usku!"

Heebrea kirja 11:1 on öeldud: Usk on loodetava tõelisus. Jeesus ütleb mitmeid kordi inimestele, kes on hädas tema poole pöördunud: « Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» (Mt 8:13). Usk on sild inimese ja Jumala vahel ja mida tugevam on see sild, seda suuremad imed saavad seda silda mööda meie juurde tulla.

Iga inimese elus on mõõnaperioode, kui usk kahaneb ja kahtlused või tühjus asemele poevad. Et uskmatus on patt, siis oma uskmatuse tunnistus patutunnistus. Ja see on hea. Sest kui inimene tunneb, et see on seisund, milles ta ei taha viibida, siis ei ole ta Jumalale kaduma läinud. Kui ta oma usupuuduses siiski pöördub Jeesuse poole, on ta nagu Peetrus, kes hakkas järveveel kõndides vajuma. Jeesus küll küsis ta käest hiljem: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» ent kriisihetkel ulatas talle oma käe ja päästis ta.

Nii aitab Issand meidki kui meil on raske. Seal, kus meie oleme nõrgad, kogeme tema tugevust. Ja viimaks ongi nii: Kristus on tugev, meie oleme nõrgad. Meie kõik. Inimelu on habras, kõik siin maailmas kaduv. Isegi mäed liiguvad ja künkad kõiguvad, aga Issanda heldus ei liigu me juurest ja tema rahuseadus ei kõigu (Js 54:10).