Andunult hoides Jumala karja

          Jutlus 4. mail AD 2014
1Pt 5:1-4
5 1 Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel: 2 hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, 3 mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. 4 Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.

Ma loodan, et igaühel meist on keegi, keda ta jäägitult usaldab, kellele julgeb rääkida oma mured, jagada oma rõõme. Keegi, kes on toeks rasketele aegadel, keegi, keda sa tead, et ta mõtleb vahel sinu peale eestpalves. Vend või õde Kristuses.

Jeesus on algus ja ots, süda, kuhu on kinnitunud kogu kiriku soonestik. Armastus, mis voolab Temast välja, lähtub Temast, ühendab meid, Tema ihu liikmeid, üksteisega, avaldub me inimsuhetes.
Apostel räägib selles lühikese kirjalõigus nii kannatustest kui kirkusest. Kannatused kuulusid Jeesuse maise elu juurde ja kuuluvad ka kristlase elu juurde. Kuid me hääbuksime neisse, vajuksime nagu kindla pinnata sohu, kui meil ei oleks tulevast kirkust, mille toetuda, mida igatseda ja oodata ning head karjast, kes tõmbab meid, kui laseme, mülkast välja ja juhatab läbi murede oru tulevase auhiilguse poole. 

 Peetrus kirjutab koguduse vanematele ehk koguduse juhtidele, et nad hoiaks oma karja. Ent sama ülesanne on meie kõigi käes. Kolmainu nimesse ristitute käes. Hoida oma kirikut, oma kogudust, kaaskristlasi. Vastastikku me kinnitame üksteist usus, oleme vaimulikeks tugedeks üksteisele.

Tänase päeva evangeeliumis leidis aset Jeesuse kõnelus Peetrusega (Jh 21:15-17): «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!»
Tema ütles talle veel teist korda: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?» Ta vastas talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!»
Tema ütles talle kolmandat korda: «Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles temale: «Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu lambaid!

Sellise armastuse peale rajas Issand oma kiriku. Kolmekordselt läbi katsutud armastuse peale. Küsimus ei olnud pelgalt selles ka Peetrus armastab, vaid kas ta on valmis armastust jagama. Mitte endale hoidma.

Üksikul lambal pole vaja midagi kellegagi jagada. Ma arvan, et see on kurb. Nagu seisev vesi. Kaasaja ühiskond koosneb omapäi hulkujaist, kes ei tea, kuhu nad lähevad ja kes ei kipu usaldama ühtegi institutsiooni või selle juhti. 

Jeesus kui ülemkrjane seob me käed lahti meie egokeskse maailma küljest ja kustub meid märkama teisi. Ta kutsub meid elava vee allikale. Nagu hea karjase Psalmis (PS 23). Nagu Väikese Printsi raamatu tuntud loos kaupmehest, kes müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua. 

"Miks sa neid müütad?" küsis väike prints.
"Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii võib säästa viiskümmend kolm minutit nädalas."
"Ja mis selle viiekümne kolme minutiga teha?"
"Tee, mis ise tahad..."
"Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole..." 

Kuidas kasutame meie oma aega ja oma raha?

Apostel ütleb: hoia kogudust kui karja mitte kasuahnuses vaid andunult, mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et tahad. Vaba tahte küsimus on nii kogudusse astumine kui kogudusse jäämine. Arpad Arder on öelnud: Taevas ja põrgus on vaid vabatahtlikud!

Jh 10:27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.
Olla koguduses karjane või üks liige ei tohiks kedagi muuta kõrgiks üleolevaks muu maailma suhtes. Jeesus ütleb: suurim teie seast olgu teie teenija! (Mt 23:11) Kristus juhib meid armastusele ja armastus juhib meid Jumala juurde. 

  

Martin Heidegger on seda sõnastanud nõnda: ”Inimene ei ole loodu isand, vaid karjane.” Meile ei kuulu siin maailmas pea midagi, aga meie kätte on usldatud palju. Kui kõik inimesed suudaksid end mõista vastutavana ka oma ligimese eest, elaksime kõik paremas maailmas. Hoolimatu karjane valmistab suurepärase roa kõikvõimalikele kiskjatele. Kain oli see, kes süütut teeseldes küsis: ”Kas ma olen oma venna hoidja?” 

Eks me seda just oleme siin ilmas, oma vendade-õdede hoidjad. Kutsutud  hoidma ja jagama. Kutsutud armastama.