Lugu loo taga

                                                                     Jutlus 11.mail AD 2014

1Pt 1:3-9

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.

Tänane epistel on ood elavale lootusele. Apostel kiidab ise ja innustab meid kiitma Jumalat, rõõmustama päästest, püsima lootuses. See on tuksuva südamega lootus. Mitte lihtsalt midagi abstraktset või ilusat, vaid midagi elavat, mis meilegi elu annab. Midagi, mis elab kristlase hinges, tuksub kaasa meie südame rütmiga. See lootus saab elavaks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.

Jumal laseb meil uuesti sündida selles usus. See ei tähenda, et lõppeks kõik mured ja vaev. Ei need kuuluvad selle elu juurde nagu pilved taeva juurde. Apostel ütleb selgelt: praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse.

Igaühe lugu on erinev, ent katsumused ja kiusatused saavad osaks kõigile. Mõni rist on raskem kanda, mõni kergem. Jeesus ütleb lausa: Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger (Lk 14:27)).  Et Kristusele saaks osaks ülestõusmine, pidi ta esmalt kannatama, risti löödama ja surema. Kuid Kristus on üles tõusnud! Usu kaudu oleme meie Temaga ühendatud ja saame juba nüüd, kuigi aimamisi, osa sellest elavast ja pühast lootusest, mis on kinnitunud Temas.

Üks minu lemmiklaule meie kiriku lauluraamatus kannab pealkirja ”Rõõm üle maa”. See on sedavõrd rõõmuküllane, nii Händeli loodud viisi kui sõnade poolest, et mõjub alati üles tõstvalt ja lootustandvalt. Näiteks üks salm kõlab nõnda:

Ta valitsus on armastus,

 ja usk on Tema kroon,

me südames on alandus,

me südames on alandus

ja selge püha rõõm,

ja selge püha rõõm.

Laulad ja mõtled: ”See laul pidi küll sündima selgest rõõmust!” Seda kummastavam on heita pilk tagasi laulu tekkeloole. Sõnade autor on inglane Isaac Watts. Tema elulugu polnud kuigi õnnelik. Ta oli juba sündides haige ja vaevles erinevate haiguste käes kogu oma elu. Ta oli küll tark poiss, omandas hariduse. Temast sai vaimulik, kuid ta ei suutnud oma haiguse tõttu kiriku ametis töötada. Kuid ikkagi pulbitses tema sees, selle valudest nõrgaks muutunud keha sees, ülevoolav rõõm. Sõltumatu selle maailma muredest ja vaevadest, leides oma väljundi kirikulaulude loomisel.

Kõige taga on alati lugu, millest kõik alguse sai. Ka kõige väiksemal armil sinu ihul on oma lugu. Või maalil, mis ripub seinal. Või puul, mis kasvab aias. Vahel on need lood väga lihtsad, vahel eriskummalised. Kuid kõikide meie lugude taustaks on alati meie ema lugu. Temast on saanud alguse meie endi lugu.

Möödunud teisipäeval keskpäevapalvusel olime altari ümber kogunenud seitsmekesi. Seitse vanemat naist. Neil kekspäevapalvustel on meil alati palvering, kus igaüks oma palved esile toob ja teised siis kaasa palvetavad. Seekord juhtus nõnda, et kõik palvetasid oma laste ja nende laste pärast. Mitte ainult, aga ennekõike laste pärast. Nagu seitse matriarhi. Matriarhi, kes tegid oma palvevägitööd. Väliselt vanad ja jõuetud, kuid Jumala ees nagu seitse vapraimat vägilast võitlemas oma järeltulijate eest. Oma kätel ei jaksa küllap need naised, meie, kanda kuigi raskeid koormaid, kuid kristlastest emadena, ristiemadena, vanaemadena, õdedena  suudame kanda Jumala ette kuitahes suuri koormaid ja kasvõi kõik oma armsad ja kõik järeltulevad põlvkonnad, kogu oma kiriku, maa ja rahva. 

Nõnda võitlevad need vanad naised nagu noored vägilased head usuvõitlust, elav lootus tukslemas soontes, seejuures rõõmustades üliväga kirgastatud rõõmuga ka kesk kõige suuremaid raskusi.