Jutlus 11.mail AD 2014
1Pt 1:3-9
Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa,
kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse
Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu
pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes
hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te
rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes
kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat
kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile
kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda
näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga
kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.
Tänane epistel on ood
elavale lootusele. Apostel kiidab ise ja innustab meid kiitma Jumalat,
rõõmustama päästest, püsima lootuses. See on tuksuva südamega lootus. Mitte
lihtsalt midagi abstraktset või ilusat, vaid midagi elavat, mis meilegi elu
annab. Midagi, mis elab kristlase hinges, tuksub kaasa meie südame rütmiga. See
lootus saab elavaks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.
Jumal laseb meil uuesti
sündida selles usus. See ei tähenda, et lõppeks kõik mured ja vaev. Ei need
kuuluvad selle elu juurde nagu pilved taeva juurde. Apostel ütleb selgelt: praegu peate mõnda aega kurvastama
mitmesugustes kiusatustes et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem
olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse.
Igaühe lugu on
erinev, ent katsumused ja kiusatused saavad osaks kõigile. Mõni rist on raskem
kanda, mõni kergem. Jeesus ütleb lausa: Kes
ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger (Lk
14:27)). Et Kristusele saaks osaks
ülestõusmine, pidi ta esmalt kannatama, risti löödama ja surema. Kuid Kristus
on üles tõusnud! Usu kaudu oleme meie Temaga ühendatud ja saame juba nüüd,
kuigi aimamisi, osa sellest elavast ja pühast lootusest, mis on kinnitunud
Temas.
Üks minu
lemmiklaule meie kiriku lauluraamatus kannab pealkirja ”Rõõm üle maa”. See on
sedavõrd rõõmuküllane, nii Händeli loodud viisi kui sõnade poolest, et mõjub
alati üles tõstvalt ja lootustandvalt. Näiteks üks salm kõlab nõnda:
Ta valitsus
on armastus,
ja usk on Tema kroon,
me südames
on alandus,
me südames
on alandus
ja selge
püha rõõm,
ja selge
püha rõõm.
Laulad ja mõtled: ”See laul pidi küll sündima selgest
rõõmust!” Seda kummastavam on heita pilk tagasi laulu tekkeloole. Sõnade
autor on inglane Isaac Watts. Tema elulugu polnud kuigi õnnelik. Ta oli juba sündides haige ja vaevles erinevate haiguste
käes kogu oma elu. Ta oli küll tark poiss, omandas hariduse. Temast sai
vaimulik, kuid ta ei suutnud oma haiguse tõttu kiriku ametis töötada. Kuid ikkagi
pulbitses tema sees, selle valudest nõrgaks muutunud keha sees, ülevoolav rõõm.
Sõltumatu selle maailma muredest ja vaevadest, leides oma väljundi kirikulaulude
loomisel.
Kõige taga on alati lugu, millest kõik alguse sai. Ka
kõige väiksemal armil sinu ihul on oma lugu. Või maalil, mis
ripub seinal. Või puul, mis kasvab aias. Vahel on need lood väga lihtsad, vahel
eriskummalised. Kuid kõikide meie
lugude taustaks on alati meie ema lugu. Temast on saanud alguse
meie endi lugu.
Möödunud teisipäeval keskpäevapalvusel olime altari ümber kogunenud
seitsmekesi.
Seitse vanemat naist. Neil kekspäevapalvustel on meil
alati palvering, kus igaüks oma palved esile toob ja teised siis kaasa palvetavad.
Seekord juhtus nõnda, et kõik palvetasid oma laste ja nende laste pärast. Mitte
ainult, aga ennekõike laste pärast. Nagu seitse matriarhi. Matriarhi, kes tegid
oma palvevägitööd. Väliselt vanad ja jõuetud, kuid Jumala ees nagu seitse
vapraimat vägilast võitlemas oma järeltulijate eest. Oma kätel ei jaksa küllap
need naised, meie, kanda kuigi raskeid koormaid, kuid kristlastest emadena,
ristiemadena, vanaemadena, õdedena suudame kanda Jumala ette kuitahes suuri
koormaid ja kasvõi kõik oma armsad ja kõik järeltulevad põlvkonnad, kogu oma
kiriku, maa ja rahva.
Nõnda võitlevad
need vanad naised nagu noored vägilased head usuvõitlust, elav lootus tukslemas
soontes, seejuures rõõmustades üliväga kirgastatud rõõmuga ka kesk kõige
suuremaid raskusi.
No comments:
Post a Comment