Valus ja kirkuses

                                                                                           Jutlus 25.05. AD 2014

Rm 8:24-28

Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.  Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. 

Me elame ajal, mis jääb valu ja kirkuse vahele. See on elu siin maailmas, kus keegi meist ei ole kaitstud kannatuste eest. Ent Jumal on meid päästnud lootusetusest. Jumalaga koos ei ole lootusetuid olukordi. Kui vahel ongi nii raske, et tundub, et palvetadagi ei jaksa, siis tuleb Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.Vahel piisab sellest, kui jääd Issanda ees vaikseks ja lased Tal kõnetada ennast oma südames.

Küsimus on selles kuidas me positsioneerime ennast Jumala ees. Oluline ei ole mitte mis olukorda Jumal meid asetab, vaid kas oleme neis olukordades koos Jumalaga või ilma.

Kui vahel ka oleme käesolevas hetkes üdini rahulolevad ja õnnelikud, siis hõisakem ja olgem tänulikud, kuid ärgem unustagem, et kõik siin ilmas on kaduv ja mööduv. Samas ei pea see kaduvusele mõtlemine meid kurvaks tegema, ei käsolev hetk ona täidetud käesoleva rõõmuga ja praeguseks on see piisav. Kui kohal olla ja kõik antu kinni püüda. Kuid kõik see kaduv kahvatub viimselt kadumatu kõrval ja maine kahvatub taevase kõrval, kõik siinsed raskused tulevase kirkuse kõrval. Me ootame kesk kaduvust saabuvat jumalariiki pikisilmi ja kannatlikult samal ajal. Nii rõõmu kui valu tundes.

Paulus võrdleb (salmis 22) meie olukorda sünnitusvaludes naise olukorraga: Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. Sünnitusvaludega on nii, et kui need on käes, siis on nad kõikehõlmavad ja piinarikkad, aga kui laps on sündinud, on sünnitusvalud samahästi kui ununenud. Need ei ole enam märkimisväärsed uue elu kõrval. Nii ununevad ka kõik siinsed kannatused tulevases kirkuses.

Juba nähtava lootmine ei ole lootus. Kõige õnnelikum hetk või olla üsna lootusetu. Nagu ka kõige õnnetum hetk võib osutuda üllatavalt lootusrikkaks. Me elame praegu usus, mitte nägemises. Meil tuleb leppida asjaoluga, et seda, mis ootab meid ees, ei suuda me ette kujutadagi. Kõik inimeste kujutluspildid taevasest kirkusest on vaid peegeldused ja kahvatud varjud. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:9).

Siiski jääb meile kindel lootus ja kujutluspildid.

Paulus ütleb: Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8:18).

Kas olete midagi pikisilmi oodanud? Millegi tõeliselt hea ja ilusa ootus aitab kanda kõikide raskete päevade koormat. Ja parem on, kui sa täpset aega ei tea, millal su lootus täitub, sest siis hakkad sa tunde või päevi liiga täpselt lugema ja jätad käesoleva hetke unarusse. Ent käesolev hetk on vajalik sissejuhatusena tulevastele hetkedele. Kui sa ei tea, millal su lootus täitub, olles küll kindel, et varem või hiljem see juhtub, püüad sa valmis olla iga päev ja samas oled tänulik ka iga päeva eest, is veel ettevalmistuseks on antud. Ja midagi selle lootuse sisust kandub mingil kummalisel moel juba tänasesse päeva. Kuigi eesmärk või unistus on kaugel, osa sellest on juba siin ja praegu.

Üks vana vaimulik rääkis, et kord helises ta telefon hilisel õhtutunnil. Helistajaks oli ta lapselaps, kes nuttis telefoni otsas. Ta oli üksi kiirabi autoga teel haigla poole. Midagi oli juhtunud, ema ja isa olid ära, vanaisa oli kaugel. Too vaimulik ei saanud midagi teha. Ta lapselaps oli hädas. Ta vajas abi. Ja tema oli lootusetult kaugel. Vanaisa tegi mis ta võis – ta palvetas. Ta tundis, et oli seeläbi lapselapse juures. Olles kaugel, oli ta ometi seal. Ja ka Jumal oli seal. Kõik läks hästi ja laps paranes.

Palvesillad kulgevad üle kuitahes raskete, kärestikuluste ja käänuliste murejõgede, üle koskede ja üle rahatu vee. Palvesild hoiab avatuna meie ühenduse Jumalaga ning selle lootusega, mis ta on meile andnud. Palvesillad ühendavad meid me armsatega ka siis kui füüsiliselt oleme üksteisest kaugel.

Kuidas siis õigesti palvetada? Mahatma Gandhi on öelnud, et parem on olla oma südames palves sõnatult Jumala ees kui sõnadega, kuid ilma, et süda oleks kaasas. 

Palve ongi ennekõike südame hoiak, enese asetamine Jumala ette.

Keegi on öelnud: palvetamisega me ei muuda Jumala meelt, nõnda, et Jumal teeks nüüd midagi, mida ta teha ei tahtnud, vaid Jumal muudab palvetaja meelt, nõnda et palvetaja hakkab mõtlema, tahtma ja toimima koos Jumalaga. Seepärast ei ole palvetamine kunagi meie monoloog Jumala ees, milles loetleme Temale kõik oma mured, probleemid, tänu- ja  palvesoovid ning Tema kuulab ja võtab arvesse, vaid palvetamine on kahekõne Jumalaga, milles meie pöördume Tema poole ja Tema meie poole muutes palvetaja meelt kui vaja, lastes meil mõista oma tahtmist. Palve liidab, viib meid sügavamasse osadusse Jumalaga. 

Viimaks jääbki apostli tõdemus: me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Kõik. Valu ja rõõm. Üksindus ja armastus. Kannatused ja kirkushetked.