Põuaseid paiku pidi

Lk 11:14-26 

Jeesust süüdistati koostöös Peltsebuliga. Ta oli ajanud kurja vaimu kellestki tummast inimesest välja ning tolle keelepaelad läksid valla. Sellest piisas. 

Kui keegi teeb midagi head, siis on alati neid, kes leiavad selleski midagi halba. Olgu põhjuseks kadedus või lihtsalt halvasti ütleja enda sees olev kibedus. Võib küsida kas kuradit on võimalik Peltsebuliga välja ajada ehk kas mingit süsteemi on võimalik rikkuda või hävitada seda seestpoolt õõnestades, kasutades tema enda vahendeid? Küllap võib see ka nii olla.

Kui keegi on korda saatnud midagi halba, midagi sobimatut, siis põhjustab see kurbust ja kurbus puhastab. Aga kui keegi on teinud midagi vääriti ja teadmine ühe inimese tegudest põhjustab teiste seas viha ja mõtlematut lahmimist, siis on see saatana võidukäik. Üle kurja vaimu asemel tegutseb neid juba hulgim. Nagu Johannese evangeeliumi abielurikkumiselt tabatud naine. Ta oli eksinud. See oli halb. Siis aga tulid inimesed, kes tahtsid teda kividega surnuks visata – igaüks neist tahtis olla osaline mõrvas. Süüdistades teist oleksid nad ise saanud suuremateks süüdlasteks. Tookord päästis Jeesus olukorra öeldes, et see, kes on patuta visaku esimene kivi.

Kurjuse võidulepääsemiseks pole palju vaja. Juba paradiis tuli see ilmsiks. Pisut kahtlust inimese südamesse. Pisut õhutamist kas kellegi teise või inimese enda mõtete poolt ja juba ta võtabki tuld – teeb tegusid ja ütleb välja sõnu, mida ei peaks. 1Pt 5:8 hoiatatakse meid: Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.  Vana Testamendi Laulik palvetab Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele! Ps 141:3

Jeesus ütleb oma süüdistajatele: Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale.

Kolm korda peaksime me mõtlema enne kui kellelegi mingi süüdistuse ütleme. Kahjuks elame ajastul, kus on rohkem kombeks öelda välja kõik mis pähe tuleb ja võimalikult kiiresti. Ajastul, kus on rohkem kobeks öelda kui mõelda.

 

Tuletan taas meelde üht vana lugu: Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. „ Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…” „Pea kinni!” Katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”

„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.

„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb läbi kolme sõela. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”

„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”

„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise sõelaga, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”

Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”

„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”

„No vajadus see just ei ole…”

„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”

Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus veel: Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab. See, kes loobib öelaid sõnu otsekui kive kellegi teise suunas, ei ole arvatavasti sel hetkel Issandaga. On küll olukordi, kus ligimest tuleb manitseda või noomida, kuid seda tehakse esmalt silmast silma ja alles hiljem rohkemate tunnistajate juuresolekul. Aga kui inimene ei ole Issandaga, kellega ta siis on? Martin Luther on öelnud umbes nõnda. Kui sinu saatan on liiga väike, siis on seda ka su Jumal. Kurja ei tasu kunagi alahinnata, ta suudab siin maailmas liigagi palju korda saata. Kuidas kurja väge vältida?

Me oleme hetkel paastuaja keskel. Jeesus ütles kord jumalavastase väe kohta: See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega (Mt 17:21).

Kas oled olnud kunagi situatsioonis, kus muidu täiesti arukad inimesed lähevad korraga täiesti arutul kombel omavahel vaidlema, lausa sõnadega kaklema. Seal samas on aga keegi, kes vaikib. Paistab, et ta palvetaab vaikselt. Antud olukorras paistab ta kõige mõistlikum. 

Palvetada tuleb mitte ainult iseenda vajaduste, vaid teiste eest. Palvetada mitte ainult selleks, et Jumalaga kõnelda, vaid et võidelda sel viisil jumalatuse vastu nii enda sees kui enda ümber. Halvad mõtted libisevad meist kõigist ikka aeg-ajalt läbi. Palvetada tuleb selleks, et nad ei saaks meisse püsima jääda. Paastuda ja palvetada selleks, et kui rüve vaim on meist välja läinud ja käib põuaseid paiku pidi hingamist otsides ning seda leidmata tahab koos oma seitsme kurja kaaslasega meisse tagasi tulla, tal lihtsalt ei oleks ruumi meie sees.