Venemaa kommunistide liider ja ”Pravda” toimetaja Nikolai
Ivanovich Bukharin, kes võttis osa ka 1917a. revolutsioonist oli saadetud
1930a. Kiievisse, kus ta pidas suurele auditooriumile loengu ateismist. Loengu
lõpus anti aeg küsimusteks. Saalis valitses vaikus, kellelgi polnud midagi küsida. Viimaks tõusis üks käsi.
Käetõstja oli palutud lavale, loengupidaja kõrvale, mikrofoni taha. Sealt oli ta öelnud: ”Kristus on
üles tõusnud!” ja kogu saal oli vastanud nagu üks mees: ”Tõesti ta on üles
tõusnud!”.
Vahel kahvatab
kogu inimlik tarkus. Sa võid leida argumente millegi poolt või vastu, mõelda
mõnegi asja suhtes nii ja naa, mõelda end segaseks, aga surm on midagi nii kõva, millele inimese
hammas peale ei hakka. Vaid Jumala käes on ülestõusmine ja elu. Selle vastu ega
kõrvale meil pole midagi panna.
Jumala Poeg võitis
surma, selle tugevaima vastase, mis alistab endale ühtviisi nii kuningad kui
kerjused. Mitte ükski valu, mitte ükski mure, mitte ükski kannatus ei oma
suuremat jõudu kui evangeelium Kristuse ülestõusmisest.
Ometi jääb
ülestõusmine maiste silmade jaoks varjatuks (nagu tänane 1. ülestõusmispüha
pilvine koidutaevas), saladuseks millesse saab uskuda, mitte veel näha.
Jeesuse ristisurm
on tema allkiri Jumala poolt meile läkitatud armastuskirjale. Kristuse ülestõusmine
on aga juba kohtumine silmast silma. Iga kord kui me südamesse tuleb taevalik
rahu, taevalik armastus või tõeline äratundmine, on see kohtumine elava
Kristusega.
Issand liigutab jätkuvalt oma asemelt suuri kive, mille
tõstmine käib meile üle jõu. Kui me oleme alles teel ja mõtleme, nagu nood naised nädala esimese päeva hommikul kes küll veeretab meie raskused me eest, siis teadkem, et Kristuse ülestõusmine on Jumala viimane sõna meie kannatuste,
meie pattude ja surma kohta.
No comments:
Post a Comment