Nisuiva

Jh 12:12-24 

Lõpetasin eile ühe järjekordse Ain Kalmuse romaani lugemise. Sedapuhku kandis see pealkirja ”Juudas”. Romaan algab palmipuudepühale järgneval hommikul ja lõpeb Vaiksel Laupäeval. Nagu raamatu autor ise eessõnas rõhutab pole tegu eksegeetilise teosega, vaid fantaasiaviljaga, kuid siiski heidab Kalmus huvitava pilgu Suure nädala sündmustele. 

Messia-ootus on haripunktis. Iisraeli üle valitsevad ümberlõikamatud, inimeste pärisosad on läinud üksikute rikaste valdustesse ja tempel oma ohvriteenistusega meenutab pigem tapamaja, kus tallede veri kärbseid ligi meelitab selmet Issandale kiitust tuua. 

Oodatakse kedagi, kes koondaks pinges jumalarahva oma juhtimise alla. Vaenlane on küll võimas, aga kindlasti sekkuks Jumal ise ja saadaks taevalikud abiväed, kui messias vaid end avaldaks ja Iisraeli vabastamise etteotsa asuks. 

Rahvahulgad tulvavad paasapühadeks Jeruusalemma, teiste hulgas ka Jeesus oma kaheteistkümne jüngriga. 

Me oleme harjunud mõtlema, et palmipuudepühal hüüdis hoosiannat kogu Jeesust nägev Jeruusalemm, ent Kalmuse järgi on see massidega võrreldes pigem väheldane Jeesuse toetajate ring. Nende vaimustust saadab ülejäänute ükskõiksus või põlgus. Eesli seljas ratsutav Issand ei tundu kuigi paljutõotav.

Luuka evangeeliumi kohaselt Jeesus nutab Jeruusalemma saabudes linna pärast: ”Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.” Juudase traagika seisneb Kalmuse järgi selles, et ta ei suuda mõista, et Jeesuse kuningriik pole sellest maailmast. Juudas pole halb, ta tahab Iisraelile parimat, oma riiki, oma kuningat. Ta ootab välist vabadust, aga ei suuda vastu võtta seesmist vabastust, uskuda lunastust. Ta lihtsalt ei suuda uskuda.

 

Juudas, Jeruusalemm ... kõik need, kes ei tundnud tookord ega tunne ka nüüd ära, mida on nende rahuks vaja ... 

Kalmust tsiteerides: ”Ja kui raske, kui otsatult raske oli siiski lunastuse tee. Kui raske oli neid lunastada, kes ei teadnudki, et nad olid vangid ja orjad.”

Palmipuudepüha on sümbol Kristuse tulekust inimese ellu. Mõni tervitab ta tulekut hõiskamisega, ent kui vaimustus läheb üle, siis ununeb ka Jeesuse tulek. Mõni laseb tal tulla ja minna leidmata oma elul sellega vähimatki pistmist olevat. Paljud ei märka ta tuleku, sest neil on endaga liiga palju tegemist. Vaid vähesed mõistavad, et sinu oma südame värav on Jeruusalemma värav. Sinu lunastaja on tulemas su juurde, et kinkida sulle rahu. Iga päev.

Variserid ütlesid pilkavalt: «Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!» Ehk pidasid nad silmas seda, et Jeesusest ei vaimustunud ainult juudid vaid ka ümberlõikamatud, aga nende arvates pidi messias vabaduse tooma vaid valitud rahvale.

Nüüd tahavadki mõned kreeklased Jeesust näha. Jeesus ütleb olevat tulnud tunni, mil Inimese Poeg kirgastataks. Ta peab silmas risti, mida tema juba oma vaimusilmas näeb sellal kui inimesed ta ümber ikka veel jõulist kuningat ootavad. Kreeklased pidid teda näha saama. Ja mitte ainult nemad.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

Jumal kasutab ka meie murdumisi selleks, et me paneksime kogu oma lootuse Tema peale. Kui me tunneme ta ära nendes hetkedes, nendes olukordades. Siin elus on nii palju küsimusi, komplitseeritud olukordi, raskusi, segadust ja teadmatust ja teadmiste üleküllust, mis kõik keerleb üha suurema virr-varrina meie ümber ja haarab meid kaasa selle maailma rahutusse kuni me leiame rahu Temas. 

Ei, Ta ei tulnud meid vabastama eluraskustest, tooma meile täiuslikku elu maa peal ega viima Iisraeli viie rikkama riigi hulka. Ta tuli vabastama inimest tema enda vanglast, tema enda jõuetusest, tema enda pöörasusest. Ta tuli tooma Jumala rahu, mis on ülem kui kogu inimeste mõistmine.