Ema kõhus
kasvavad kaksikud, üks on ateist, teine usklik. Esimene küsib teiselt:
- Kuule, kas sa
usud elusse peale sünnitust?
- Jah,
loomulikult, elu peale sünnitust kindlasti on olemas, me oleme siin, selleks,
et tugevaks saada ja olla valmis selleks, mis meid ees ootab.
- Milline
rumalus, mingit elu peale sünnitust ei ole olemas, milline see elu võiks välja
näha, sa ju ei tea!
- Ma ei tea
kõike detaile, kuidas seal on, aga me saame ise käia ja endale toitu muretseda.
- Milline
jubedus, kuidas me saame ise käia ja ise endale toitu muretseda, siin on meil
kõik hästi nabanöörist tuleb toitu, me alati saame kõik mis meil vajalik. Seega
elu peale sünnitust pole olemas, nabanöör on meie elu!
- Ma olen
kindel, et me saame kõigega hakkama, kõik on teisiti, kuid seda saab endale
ette kujutada.
- Kuid sealt
pole keegi tagasi tulnud, elu lõpeb sünnitusega.
- Ei, ei! Ma
küll täpselt ei tea milline elu on peale sünnitust, kuid igal juhul me näeme
oma EMMET ja tema kindlasti hoolitseb meie eest.
- Emme on igal pool ümber meie. Me oleme temas. Tänu temale me liigume
ja elame, ilma temata me ei saa lihtsalt olla.
- Jälle mingi
rumalus, mina pole näinud mingit EMA ja seega teda pole olemas!
- Ma ei saa
sinuga nõustuda, sest kui ümber on vaikne, saab kuulda ema häält, kuidas ta
räägib meiega ja laulab, saab tunda kuidas ta hellitab meie maailma. Ma
kindlalt usun, et meie õige elu hakkab peale sünnitust, aga sina?
- Mis mina? Mul
on siin väga hea olla, veel oleks tore ennast mugavamalt sisse sättida, aga
see, et keegi laulab ja hellitab, see on lihtsalt meie maailma füüsikaseadus.
- Kuid maailm
ise enesest ei saa nii ilusalt laulda, kuula laulu sõnu, meie EMME kutsub meid
suure armastusega.
- Aga mis see
armastus selline on? Elame me siin sinuga koos ja ongi kõik hästi!
- Elada saab ka
roomates pimeduses, kuid mina räägin valgusest, sest tuleb aeg ja me näeme
valgust, oma esimese kisaga ja nutuga palume andeks EMMELT, et tegime talle
haiget ja tänulikkusega tervitame uut maailma!
- Näed! Mida
valmistab meile EMA, kisa, nuttu ja kannatust! Ja mina veel pean temale tänulik
olema…
- autor teadmata
No comments:
Post a Comment