Mitte midagi, liiga vähe või ülirohkesti?

Jh 6:1-15 

5000 mehe toitmine on ainus imetegu millest jutustavad kõik neli evangeeliumi, kusjuures need jutustused on väga sarnased. Kõigis neis järgnes Jeesusele viistuhat meest. Nad jõudsid üksikusse paika, Jeesus kõneles neile ja nad kuulasid teda peaaegu unustades kõik muu. Ühel hetkel nägi Jeesus silmi tõstes enda ees väga suurt rahvahulka, kellel oli nälg ja kelle jaoks ei olnud süüa. Jeesus, teades vastust, kuid soovides ka teisi mõtlema panna, küsis jünger Filippuselt: «Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?»

"Tõepoolest. Kui meil oleks ka rohkelt raha, siiski ei jaguks sellest rahvamasside toimiseks..." umbes nõnda arutles jünger. "Tuleks minna kuhugi kilomeetrite kaugusele ja otsida toitu tuhandetele inimestele. Millises külas või linnas oleks nii palju sööki võtta. See ei ole võimalik!"

Samal ajal jäi teise jüngri, Andrease, pilk pidama poisikesel, kelle korvist paistsid mõned leivad ja pisut kalukesi. Kuid mis on sellest nii paljudele! Siiski jättis Andreas kõrvale inimlikud arutlused ja kaalutlemised ning mainis seda piskut Jeesusele. Jünger Andreas pööras tähelepanu sellele mis on olemas, mitte sellele mis on puudu. Olgugi, et seda oli nii armetult vähe – viis leiba ja viistuhat meest, lisaks veel naised ja lapsed, kokku ehk kümme või viisteist tuhat inimest. Siiski oli see pisku midagi, millest kinni võtta. Kui on midagigi, siis on millega edasi minna.

Leivad anti Jeesuse kätte. 

Kui sa annaksid tavalise pliiatsi ükskõik kelle kätte meist, ja paluksid joonistada näiteks kaameli, siis heal juhul sünniks selle kasutamisest üks sirgeldus, mille pärast viskad ahju. Kui sa oleksid andnud pliiatsi, kasvõi söetüki, ütleme näiteks Eduard Wiiralt kätte, võinuks sellest sündida meistriteos.

Leivad anti Jeesuse kätte. Inimesed andsid oma pisku Jumala poja kätte ja sellest sündis ime. Jeesus võttis leivad, tänas Jumalat ja andis neile. Samuti kalakesed. Niipalju kui nad tahtsid. Sellest jagus kõigile, kogu tohutule rahvahulgale. Ülegi jäi.

Ent tänane evangeelium ei räägi ühest imeteost, vaid läbi aegade Jeesuses püsivast Jumala väest. Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis ütleb Jeesus: Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.» Siis nad ütlesid talle: «Issand, anna meile alati seda leiba!» Jeesus ütles neile: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. 

Ka Meie Isa palves, kus me ütleme: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, ei tule silmas pidada üksnes keha toidust, vaid ka hinge toitu. See on ka palve selle eest, et me ei näeks vaimulikku nälga või veel hullem, et mei ei sureks vaimulikku näljasurma.

Meil on võimalik olla samas leivaosaduses viietuhande mehega. Me ümber on palju inimesi. Igaühel meist on oma lugu. Mitte ükski lugu pole lihtne. Mõni olukord on üle mõistuse raske. Üks või teine me hulgast tunneb end vahel Filippusena, kes heidab pilgu end ümbritsevale olukorrale ja ütleb: ”See ei ole võimalik! Ma ei näe lahendust.” 

Teinekord jälle võime tunda end Andreasena, näha küll lootusekübet, kuid nentida samas: ”See, mis meil on, seda on liiga vähe.”

Iga jutluse kirjutamist alustades mõtlen ja palvetan: Oh Jumal, võta need tühjad sõnad ja tee nad millekski kellegi jaoks! Kui see sünnib, on see Jeesuse imetegu.

Ime seisneb selles, et kui meie usaldame oma pisku, oma armetuse Jeesuse kätte, siis tema annab end eluleivana meile kätte. Teda jagub kõigile ja kõikjale, kus on nälg ja janu. Igasse olukorda, igasse ellu ja tema arm ei lõppe. Raasukesi võib korvitäite kaupa kokku koguda.

Need viistuhat meest said tol hetkel kõhud täis, kuid igapäevase toidusega on nii, et kõht läheb alati uuesti tühjaks söö kuitahes palju või kuitahes head toitu. Taas Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.» Jh 6:27.

Jeesus ei tulnud tooma lõplikku lahenndust meie argistesse muredesse vaid igavest elu. Tema on leib, mis toidab meid teel igavesse ellu. Selle maailma hädad ei lõppe, nad ei pruugi meist minna mööda, nad võivad teha meile väga palju haiget, kuid see kõik ei vähenda Jumala armu ja heldust, mida jagub kõigile, kes Teda armastavad.