Koorem on kerge

Jh 16:23-33

Kas kellegi elu on kerge? Selles mõttes, et ei ole ühtegi muret ega vaeva. Isegi juhul, kui hetkel meil endal on kõik hästi, siis ei saa me sulgeda silmi selle ees, mis toimub me ümber. Külmad ja ainult iseendast hoolivad inimesed, purunenud suhted, haigused, lootusetus, majanduslik kitsikus, reetmine, kurbus, üksindus, kuritegevus, surm. Üks hingevaenlase kõige kavalam toimimisviis on hoida kristlasi keskendumas oma probleemidele selle asemel et keskenduda Jumala armule. Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.

Aga miks, miks ikkagi on maailmas kannatused? Iidne küsimus, mida on küsitud juba Vana Testamendi Psalmides ja Iiobi raamatus. Miks ei oleks armastav Jumal võinud seda maailma luua ilma kannatusteta? Aga algsesse Jumala loominguse kogu see trööstitu elu pool ei kuulunudki. 1 Ms 1:31, loomisloo lõpus on kirjutatud: Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Mida Jumal küll tegi on see, et ta andis inimestele vaba tahte ning paljud maailma hädad saavad alguse nimelt sealt. Vaba tahe on inimesele antud, et anda meile võime armastada. Tõeline armastus sisaldab endas alati ka valikut. Paraku ei vali inimesed oma vaba tahtega alati ei armastust ega Jumalat, vai selle tee, mis viib neist eemale. Sama valikuga avatakse uks kannatustele.

Kuigi kannatused ei ole head, saab Jumal neid kasutada, et saavutada head. Nende kaudu võib Ta juhtida inimesi meeleparandusele, Kristuse juurde. CS Lewis ütleb: "Jumal sosistab meile meie rõõmudes, räägib meiega me südametunnistuses, kuid karjub meie valudes, need on Tema ruupor äratamaks kurtide maailma." 

Me ei peaks oma saatuse üle iial kurtma ega kurvastama ega kahetsema, seda mis on meile osaks saanud. Selle kaudu tõmbab Jumal meid suurimasse rõõmu selles elus, rõõmu, mida ei võeta meilt ära, vaid mis jääb püsima taevas igavesti. See rõõm tuleneb Jumala lähedusest, Temas on see igavesse ellu voolav allikas, millest osasaamine on väärt mistahes hinda siinpool. 

Enesega rahulolev ja õnnelik maailm kipub Jumalat unustama. Nii üksikisik kui ühiskond. Kannatused, pettumused ja südamevalu tuletavad Teda jälle meelde. Paulus ütleb Rooma kirjas: me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.  Aga lootus ei jäta häbisse.

 

Ühtegi käesolevat kannatust ei tohiks me võtta kui karistust minevikus tehtu pärast vaid kui midagi, mis püüab meie eluhoiakut või me käitumist korrigeerida, et päriksime parema tuleviku. 

Jeesus julgustab: Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik! Palve on sild täieliku või täiusliku rõõmu ja argireaalsuse vahel, Jumala ja inimese vahel. Meil on võimalus seda silda mööda kõndida ja lasta igaviku rõõmul valguda selle maailma kaduvusse. Palved ei pruugi muuta olukorda, küll aga muudavad palved me toimetulekut olukordades. Jeesus kutsub meid muutma, uuendama oma südame hoiakut, rõõmustama Jumala lähedusest kesk selle elu kannatusi ja rõõmukesi. Ta tahab ja saab meid vabastada meie koormatest. Igaüks peab küll oma risti kandma. Ka see on tõsi. Aga Jeesus avab me silmad nägemaks teisele poole ajaliku elu risti ja vaeva.

Viimselt me oleme oma kannatustes igaüks üksi. Läbi surmvärava astume kord üksi. Ent siingi julgustab meid Tema, kes on ka ise olnud inimestest hüljatud: tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus.