Taevaminemispüha

Taevaminemispühal, möödunud neljapäeval, pidas Kose kirikus järgmise jutluse jutlustaja Rein Keskpaik. Jutluse aluseks oli Mk 16:14-20 

 

“Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist. 

Ja Jeesus ütles neile:”Minge kõike maailma , kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.” 

Kui Issand (Jeesus) oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. 

Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.” 

Üleeile kohtusin Kose vahel paljude tuttavate inimestega. Muu hulgas tuli jutuks ka taevaminemispüha. Oli neid, kes ei teadnud sellest päevast midagi. See püha hakkab eestlaste hulgas unustusehõlma kaduma. Minu igavikuteele läinud ämm ütles, et see päev on nii suur püha, et rohigi ei kasva.S ellel päeval ei tehtud tööd. 

Oma taevasseminemise paigaks valis Jeesus Õlimäe.Seda au ei pälvinud Siioni mägi Taaveti linnas , ega ka Mooria mägi, kus asus tempel. 

Ellen White  on kirjutanud:”Jeesus oli väsimuse ja südamevaluga läinud ikka otsima puhkust Õlimäelt.Kui püha Jumala aupilv oli lahkunud esimesest templist, oli Jumala au peatunud idapoolsel mäel, justkui soovimata jätta Jumalast valitud linna. Kristuski seisis Õlimäel, vaadates igatseva südamega Jeruusalemma poole.Õlimäe puudesalud ja kurud olid näinud Kristuse palveid ja pisaraid. Selle mäe järsakud olid kajanud rahvahulga võiduhõisetest, kes kuulutas Ta kuningaks. Õlimäe nõlval Laatsaruse juures Betaanias oli Ta tundnud end koduselt.Ketsemani aias mäe jalamil oli Jeesus palvetanud ja kohutavat võitlust võidelnud.Sealt mäelt soovis Ta minna taevasse.Sellel mäel seisab Ta siis, kui Ta tuleb tagasi. Ta seisab siis Õlimäel mitte enam valudemehena, vaid võiduka aukuningana ning heebrealaste halleluujatega segunevad paganate hoosiannad.” 

Inimkonna suurmeestest on maailma jäänud hauad.Kuulsatest suguvõsadest, kes on Kose kirikuga seotud, peab nimetama meest, kes on jäädvustatud meie kultuurilukku-kirjamees ja estofiil Peter von Mannteuffel. Ülemaailmse kuulsuse on saavutanud aga meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue. Rida kuulsusi on jäädvustatud vahakujudena muuseumides, kuid Jeesusest ei ole hauaküngast jäänud. Taevaminek on ainulaadse eluloo ainulaadne lõpp (O.Tärk). Seda hetke võib nimetada Jumala Poja kojuminekuks. 

Kristuse maapealne rännak oli kestnud kolmkümmend kolm aastat. Ta oli talunud põlgust, solvanguid ja teotust.Lõpuks Ta hüljati ja löödi risti.Mida Jeesus nüüd teeb? Kas ta hülgab oma rahva? Ei! Matteuse evangeeliumi lõpus lubab Ta:”Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”(Mt 28:19,20) 

Ka täna loetud kirjakoht ütleb selgelt:”Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” 

Pärast Jeesuse taevaminekut algas koguduses uus misjoniajastu. Jüngrid pidid misjonitööd alustama, sest nüüd oli neil, mida kuulutada.Issand ise oli neile selle käsu andnud.Imeline päev Õlimäel, mil Jeesus Jüngritest lahkus neid õnnistades, oli nagu viimne pintslipuudutus, mis lõpetas väärtusliku maali. Nüüd oli Jumala Poja maine elulugu täiuslik. Tema imeline sündimine, töö, õpetus, elu, surm ja ülestõusmine olid leidnud väärilise tulemuse.Selle teatega võisid jüngrid minna kogu maailma ja seda oli väärt kuulutada igale inimesele. 

Jüngrid ei olnud enam ebakindlad tuleviku suhtes.Nad teadsid, et Jeesus on taevas ja on vahemeheks nende ja Jumala vahel. Nad tundsid, et neil on sõber Jumala trooni juures ning nad põlesid innust esitada oma palved Isale Jeesuse nimel.Sügavas aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates Jeesuse kinnitust:”Tõesti, tõesti ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda Ta annab teile minu nimel! Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!”( Jh 16:23,24)  

Nad tõstsid oma usukäed üha kõrgemale täis kindlust, sest: “Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?...Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”(Rm 8:35, 38, 39)