Friday, November 8, 2013

Uku ja keiser

1. novembrikuu pühapäeval sai Kose kirikus ristitud Uku (pildil ristiema süles). Mõelgem Uku peale eestpalves!

Jutluse aluseks oli Matteuse 22:15-22
 Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. 16 Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: «Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. 17 Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?» 18 Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: «Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksuraha!» Nemad tõidki ta kätte teenari. 20 Ja ta küsis neilt: «Kelle pilt ja kiri sellel on?» 21 Nad ütlesid temale: «Keisri.» Siis ta ütles neile: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» 22 Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.

Pühakiri seab kuuldud loos meie ette ühe kummalise seltskonna. Ühelt poolt variserid, „eriti vagad" juudid, kes olid veendunud Rooma vastased ja astusid jõuliselt vastu Rooma seadustele, kaasa arvatud maksude maksmise vastu keisrile. Teiselt poolt heroodeslased, kes olid Rooma käsualused. Heroodeslased moodustasid rikka ja privilegeeritud klassi, kes tegi meeleldi koostööd vaenlasega aidates neil otsustada juutide üle - vastutasuks said staatuse ja võimu ühiskonnas. Neil ei olnud probleeme maksude maksmisel keisrile.

Variserid ja heroodeslased, kes ei leidnud naljalt kunagi üksmeelt, ühinesid nüüd Jeesuse vastu. Ükskõik kuidas ta vastanuks nende kiusakale küsimusele, ühe poole silmis jääks ta igatahes süüdi.
Küsimus ei olnud pelgalt rahas. Küsimus oli ka autoriteedis ja austamises. Keisrit ehk maist korda, ühiskondlikku juhtimissüsteemi tuleb austada, respekteerida, muidu see ei toimi. Aga ka Jumalat tuleb austada.

Jeesus küsis kiusajatelt näha maksuraha ja kui kõik nägid sellel keisri pilti käskis ta anda keisrile, mis keisri oma. Samuti käskis ta anda Jumalale, mis Jumala oma. Aga mis kannab Jumala nägu, tema kuvandit? Loomisloos ütleb Jumal: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks!“ Ja siis konstanteerib Genesise autor: Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1Ms1:27) 

Mõned aastad tagasi küsiti ajakirjaniku poolt ühe mehe käest, kes vabatahtlikuna töötas kodutute varjupaigas: “Kust te võtate selle jõu, et neist nii palju hoolida? Enamik neist on haisvad, alla käinud eluheidikud. Ükskõik kui suures mudas nad on, te paistate nende eest hoolitsevat nagu oma laste eest.” Mees vastas: „Mina ei näe neid nagu kodutuid ja abituid, vaid kui Jumala näo järgi loodud olendeid, kes on väärt samasugust kohtlemist nagu iga teinegi.“ 

Inimene ise kannabki Jumala pitserit. Iga inimene. Me ise olemegi need, kes tuleb Jumalale anda. Raha võib anda sinna, kuhu tarvis, kuid iseennast nõnda laiali jagada ei tasu. Ega tohi ka inimese väärtust hinnata asjade järgi, mida omame. Raha on piiratud väärtusega. Inimese väärtust ei saa mõõta. Nõnda palju rohkem kaalub see, mis tuleb anda Jumalale. See ei ole midagi vähemat kui kogu meie olemus!

Kirikuna ja kristlastena me oleme teatavasti kahe riigi kodanikud. Maise ja taevase. Kummalegi tuleb anda oma osa. On öeldud, et taevariik on jätk sellele, mida on alustatud siin maa peal. Kui pole alustatud, pole ka jätkata.

Vahel ei sega kaks riiki teineteist sugugi – keisrile tuleb anda mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma, aga samas on ka olukordi, kus tekib pingeväli. Ühiskond esitab oma nõudmisi valjuhäälselt ning summutab nõnda paljude jaoks Jumala tasase hääle. Ka ustaval Kristuse järgijal kaob vahel õige teeots käest ja siis ta kas mässab Marta kombel paljude asjadega, kuigi tarvis on vaid üht. Või lahkub (vähemalt hetkelises) kurvastades nagu rikas noormees, sest kõik ühiskonna poolt pakutu on kõitvam.
Millist elu me siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid, tegelikult pea kõik, suunavad meid otsima esimest. Head elu. Heaolu aga sõltub ju väga paljus rahast. Pühakirjas öeldakse:  Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1 Tm 6:10). Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud, kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks selles ilmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb, kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on uutest ja mahukamatest aitadest, kõigest sellest heaolust. Milliste mõtetega astud Jumala ette?

See ei tähenda et kõik materiaalne oleks halb. Seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu, kuid seda mitte ilma Jumala-suhteta. Tänades iga hetk kõige eest, mis meil on, jagades endale antut ligimesega, omades ja olles ometi vaba, mitte mammona ori.  

Ent rahuks ja tasakaaluks pole vaja muud, kui anda keisrile, mis keisri oma ja Jumalale, mis Jumala oma.

Aga mis siis on see, mis tuleb Jumalale? Maksudega on selge, need moodustavad teatud protsendi me sissetulekust. Aga Jumal meie asju ei vaja. Mitu protsenti (1 või 10%, veel rohkem?), mida ja kuidas üldse Talle anda? Vastus tuleb ühest teisest Jeesuse ütlemisest: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole. 

Jumalale tuleb anda 100 %, ei vähemat. Anda kogu oma südamega (tänu), kogu oma hingega (palve), kogu oma mõistusega (teadlik olemine) ja kogu oma jõuga (tahe). Kui maksudest kõrvale hoida, tulevad trahvid, äärmuslikul juhul ähvardab vangla. Ent Jumal on meiega pikameelne. Kui me Temale andmisest kõrvale hiilime, Teda tänamisväärseks ei pea, trahve ei järgne, kogu asi jääb meie südametunnistusele. Tänus, armastuses ja rõõmus avaldub inimese jumalanäolisus, see on mida mida meilt oodatakse.

No comments:

Post a Comment