Oodates

17. novembri, ebatavaliselt kauni, kirka ja sooja pühapäeva jutluse aluseks oli tähendamissõna kümnest neitsist:                                                      

Mt 25:13 Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!» Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: «Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!» Aga arukad vastasid: «Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!» Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: «Isand, isand, ava meile!» Aga tema vastas neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.» Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Kümme neitsit, kõik kenad ja pulmapeoks sätitud. Meie mõistes pruutneitsid, kes koos pruudiga peigmehe saabumist ootavad. Sel ööl pidi peigmees tulema ja pruudi oma koju viima. Läbi Vana Testamendi on korduvalt juttu Iisraeli ja Jumala vahelisest suhtest nagu peigmehe ja pruudi vaheslisest suhtest. Jumal kui abikaasa või peigmees ja Iisraeli rahvas kui pruut (Hoosea 2:16; Jesaja 62:5). Uue Testamendi kohaselt on kogu Kristuse kirik pruut (Ef 5:23). Küllap on peigmehe ja pruudi, mehe ja naise vaheline armastus suurim, mida inimene on kogenud ja selle võrdluse läbi avatakse me silme ees veel teine, ülevam maailm; Jumala ja inimese vaheline suhe.

Algkristlased olid veendunud Kristuse peatses taastulekus. Nad ootasid teda pingsalt juba nüüd, oma eluajal. Aga Jeesus ei ole siiani kiirustanud. Temal on aega ja Ta annab aega meilegi. Jumalal on aega. Et tulla oma valitu juurde ja võtta oma kihlatu, oma armastatu enese juurde alatiseks.

Tänane evangeelium tuletab meile meelde, et Jeesus ühel päeval siiski naaseb. Meil kõigil on võimalus olla valmis tema tulekuks või siis mitte. Küsimus ongi jah, mitte selles et kas ja kui kaua jumalariigi tulek viibib, vaid kas meil jagub lõpuni usaldust.

Kõik neitsid tähendamissõnas valmistusid peigmehe tulekuks, kuid uinusid oodates. Kõik. Targad varusid lihtsalt õli, et vastu minna peigmehele tema saabudes, kuid ära väsisid ja magama jäid kõik.

Mis peaks küll valesti olema? Väliselt on kõik korras, kõigil lambid käes, aga oh häda! Vaid viiel on piisavalt taipu varuda lampidesse õli ka tagavaraks! Kõik nad uinusid oodates, nii arukad kui arutud. Ühtedel tekkis vaid ärgates hirm, et õli ei pruugi jätkuda! Atribuutika neil oli, kuid mitte eluks vajalikku täidet.

Võib-olla räägib see lugu, et me peame hoidma oma suhet Jumalaga. Me ei saa alati loota teiste kogemustele, teiste usule, teiste varudele. Me ei tohi sõltuda vaid teiste kogemustest. Meil kõigil on vaja oma isiklikku Jumala-suhet. Viimsel tunnil ei saa me toetuda teiste tagavaradele, teiste usule, vaid igaüks seisab oma usu najal, oma lootuse, oma armastuse najal. Laenatud usu ja armastusega taevasele pulmapeole ei lähe.

Põlevad lambid või küünlad on vaimse ärkvelolemise ja ootamise tunnus. Kui aeg saab ümber siis kui väljas on pime, et meiegi ei peaks siis pimeduses kobama ja mõtlema, et mis see siis on, mida me usume ja ootame, mis see siis on, mis on oluline. Sestap olgu me südame altaril alati süüdatud usu, lootuse ja armastuse küünlad, ükskõik kui suur pimedus ka maad võtaks. 

Õli on Piibli kohaselt vahel Püha Vaimu pildiks. Pühendumine on siin üheks märksõnaks. Mitte ainult vajalik atribuutika, vaid elukestev südamehoiak. Oma lampides tuleb hoida õli tagavara, oma elus Püha Vaimu, kes meid päev-päevalt uuendab armastuse suhtes Jumalaga ja ligimesega, kes ei lase meil muutuda tuimaks ega ükskõikseks, vaid laseb meil rõõmuga vastu astuda armastatule kui ta kord tuleb. See lugu hoiatab meid, et vahel võib ka olla liiga hilja. Kui pidusöök algab, suletakse uksed.

Jeesus ütleb: “Te olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada!” 

Kuidas see üleskutse peaks mõjutama meie elu? See ei tähenda, et me peaksime kõik selle ilma tööd ja mured ja rõõmud unustama, vaid et me oma igapäeva elu elaksime ainult kuldreegli kohaselt: mida sa tahad, et inimesed sulle teevad, seda tee ka neile. Patuste inimestena me tahame sellest lihtsast reeglist mööda vaadata, oleme sageli enesekesksed või ükskõikseted, kes ei süvene teiste probleemidesse. On oht, et Kristus leiab tagasi tulles maailma just sellisena – võõrandununa Jumalast, ligimesest. Leiab inimesed, kes armastuse kolmikkäsust on välja jätnud kaks osa ning mõtlevad ainult enesele ja hetke omakasule.

Kas pole siin evangeeliumis meile üleskutse uskuda rohkem kui me usume? Loota rohkem kui loodame? Et suudaksime rõõmu leida siis, kui see kõikjalt otsa saab. Meil on määratult suurem rõõm veel varuks. Pulmadeks ettevalmistuda on hea ja viisikohane, armastatuga kohtumine imeline!

Lõpetuseks olgu siinkohal lugu väikesest suurlinna tüdrukust ja tema emast, kes sõitsid kord maale ja jäid sinna ka ööbima. Linna taevas ei ole teatavasti kunagi selline nagu taevas maa kohal. Oli selge öö. Tüdruk vaatas ainiti hämmastunult tähistaevast ja ütles siis emale: "Ema, ma mõtöen, et kui taevas võib olla nii ilus valelt poolt, kui ilus on siis veel õigelt poolt vaadates!"

Jah, me ei tohiks iial unustada, et me oleme siin vaid rändajad, kel pole püsivat paika. Ühel päeval kukub kogu maine hiilgus, mugavus ja au kokku. Kuid see, mis meid kord lõpus ootab, on ootamist väärt. See on väärtuslikum, kui see, mis meil juba on käes. Tõelisem kõigest käega katsutavast ja silmaga nähtavast. On väärt iga usukiirt, iga Püha Vaimu puudutust, mis julgustab meid valvama, lootma, uskuma ja armastama.

Ei seda ootust ja lootust kandes saa väsida, lakata palvetamast ja uskumast igavest rõõmu taevas.