Viimane novembripäev

Viimane novembripäev oli väga toimekas ja taas (taas!) nii valgusküllane, et lausa rõõm oli tegutseda. Hommikupoole toodi kirikusse kuusk.

Kuusk ei tulnud seegi kord kaugelt, siit samast jõeluhalt ja rändas vaprate meeste kätel kirikusse. Ka tornilatern sai taas põlema.

Vahel saab tööd teha üks, kuid hea seltskonna näpunäited kuluvad ikka ära. Igavikunädala viimane päev on oma valgusküllasusega sümboolne kutsudes tõstma oma pilke juba üles, saabuva valguse poole.

 Ja näe, Hans Kristjan, kes õhtul juhtis ühe osapoolena Kose Gümnaasiumi 90. aastapäeva aktust, jõudis toeks olla kiriku kuuse püsti saamisel.   

 Samal ajal oli lapsi Kose kunstikooli tunnis.

Kui kiriku torn sai taas valgustatud ning kuusele elektriküünlad pandud ja kirik algavaks uueks kirikuaastaks, 1. advendiks valmis seatud, istusime veel pastoraadis ühisesse lõunalauda. Lausa Lõuna-Eestist jõudis lauale forell. Magustoiduks jäi roosa maasika-mustika smuuti. Ka päikeseloojang oli igavikunädala viimasel õhtul roosa.

Õhtune Kose Gümnasiumi vilistlaste kokkutuleku ja 90. aastapäeva aktus Uues Kose Kultuurikeskuses oli kena, palju häid soove ja sõnu, kaunist muusikat ja tantsu. Rõõm! Kose on hea koht, kus elada.