Oktoobri viimasel pühapäeval

Oli meil taas külas Mustamäe koguduse leerilaager. Meie kirikumõis oli nende väikese seltskonna päralt kaks päeva ja meie, kellel meil on vana kirik koos kogu kaasneva hoonetekompleksiga, imetlesime kogudust, kelle jaoks kõik on veel ees, kogudust, kes elab oma kiriku ootuses.

Jutluse, mis allpool lisatud, pidas õpetaja Tiina Klement.

Mt 18:21-35

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus ütles talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda. Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!» Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!» Siis see kaassulane palus teda maha heites: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!» Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: «Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!» Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.»

  Tänase pühapäeva ja ka algava nädala teema on midagi, mis puudutab igat inimest varem või hiljem väga sügavalt ning mis tihti on üks keerulisemaid asju meie elus.

Ja ometi on nii, kui me soovime, et meil oleks hea elu, et meil oleks teiste inimestega head suhted, mis kestavad palju aastaid, siis peame olema valmis andestama ja veelkord andestama.

Kui mitte kõikides, siis enamus suhetes tuleb hetki, kus meilt palutakse andeks ja kus meil tuleb andeks paluda teistelt.

Selles elus meil tuleb vahel kogeda pingeid inimeste vahel, kogeme ebaõiglust enese suhtes ja vahel  oleme ise ebaõiglased teiste suhtes – ja usaldus, mis tihti on nii habras, võib probleemide tekkimisel kergesti puruneda. Sellepärast – ilma andestuseta  me ei saa ehitada üles ühtki püsivat ja usaldusväärset suhet. Selleks, et saaksime elada koos teiste inimestega, koos nendega, kes käivad meie koguduses, vajame andestamist, sest ilma andestuseta pole kristlik ühiselu võimalik. Meil polekski üldse Kirikut, kui poleks andestust.

Tänase evangeeliumiteksti kaudu räägib Jeesus just andestamisest, mis on kristlase ja kristliku koguduse elu alus. Kõigepealt kohtume siin Peetrusega, kellel on tekkinud küsimus andestamise kohta. Jeesus on rääkinud, et inimestele tuleb nende eksimused andeks anda. Tuleb andeks ande ka neile, kes on meile kurja teinud. Kuid nüüd on Peetrusel tekkinud küsimus ja ta pöördub Jeesus poole öeldes: “Kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda?“ Ta pakub ise ka vastuse küsimuse näol: „Kas aitab seitsmest korrast?“

Miks just seitse korda?  Selle taga võib olla see, et arv seitse sümboliseerib täiuslikkust: on seitse peainglit, seitse loomispäeva, millest seitsmes on hingamispäev – püha päev. Kui nüüd Peetrus pakkus välja, et ehk seitsmest korrast piisab, siis ilmselt ta arvas, et on Jeesuse õpetusest hästi aru saanud, kui ta on valmis koguni seitse korda andeks andma. Tõepoolest, tal on omajagu ka õigus, sest andestada seitse korda ühe ja sama eksimuse eest on ju päris palju.

Kuid Jeesus ei sea andestamisele piire. Me ei pea üksteisele mitte seitse korda andestama, vaid seitsekümmend seitse korda, ütleb Jeesus ehk teisiti öeldes, kristlane peab olema valmis ikka ja jälle uuesti andestama, sest Jumal andestab meile iga päev. 

Jeesus vastus pidi olema suur üllatus Peetruse ja teistele jüngritela. Kas on võimalik andestada lugematuid kordi? Miks ütleb Jeesus, et tuleb andestada kas või  77 korda?  Arv 77 võib olla viide Leemekile (1 Mo 4pt), Kaini järeltulijale, kes oli löönud maha oma venna kadeduse pärast ja kelle pärast pidi makstama kätte 77 korda. Kaini ja Aabeli ning Leemeki lugu teadsid kahtlemata kõik tolle aja juudid ning seepärast pidi Jeesuse ütlus neile mõjuma eriti tähendusrikkalt. Andestus, millest Jeesus rääkis, on piiritu.

Oma vastuse selgitamiseks või põhjendamises rääkis Jeesus neile tähendamissõna kuninga sulasest, kes on oma kuningale 10 000 talenti võlgu ning kelle võlg kustutati. 10 000 talenti oli tol ajal tohutu suur summa. Tänapäeval võiks see olla mitukümmend miljonit eurot ja võib olla isegi rohkem.

Kujuta nüüd ette, et keegi on võlgu näiteks 20 miljonit eurot ja see võlg lihtsalt kustutatakse!

Tänapäeval ollakse tavaliselt suuri summasid võlgu pankadele, mida kunagi buumi ajal võeti ja mida nüüd tuleb pale higis tagasi maksta. Halvimal juhul on võlgnikud pidanud loobuma oma kodudest ja üldse kogu varast. Kujuta ette, et on üks inimene, kes on pangale sellise suure summa võlgu. Ta ei suuda seda tagasi  maksta ja talt tahetakse seetõttu võtta ära ka tema korter ja muu vara.  Oma suures hädas läheb seesama inimene nüüd panka ja palub ametnikult halastust. Ta isegi lubab võla kunagi tagasi maksta, kuigi on enam kui tõenäoline, et ta seda iialgi ei suuda. Pangaametnik vaatab mehele sügavalt silma ja ütleb: „Mine rahuga, me kustutame sinu võla.“

See tundub täiesti kujuteldamatu. Seda ei tehta tavaliselt.

10 000 talenti oli tol ajal suurim arv, mida üldse suudeti ettekujutada. Arvatakse, et kuningas Heroodese aastane sissetulek oli 900 talenti. Aga kuningas selles tähendamisloos kustutab võla lihtsalt ära. Selline kuningas ei tundu üldse mõistlik.

Kuid Jeesus tahabki meile mõista anda, et Jumala andestus meie, inimeste suhtes ei olegi mõistlik, vaid see ületab meie mõistmisvõime.

Kuid veel rohkem paneb imestama ajaolu, mis selles loos edasi saab. Sulane, kes just on käinud kuninga juures ja saanud enneolematu armu osaliseks – tema võlg on kustutatud, ta saab rahus, tagasi minna oma pere juurde ja elada hirmu tundmata, et ta kodu võidakse võla pärast maha müüa. Seesama sulane laseb vangi panna oma kaassulase, kellel pole talle ära maksta 100 teenarit ehk tänapäevasemalt öeldes, mehe 20 000 miljoniline võlg on kustutatud. Mees lahkub pangast rõõmsana, kuid teel kodu poole kohtab üht oma tuttavat, kes on talle võlgu 40 eurot ja hakkab seda raha tagasi nõudma. Selgub, et tema tuttav ei suuda seda hetkel tagasi maskta ja palub võla tagasimaksmiseks aega. On väga tõenäoline, et sellise summa ta tõesti suudab lähtulevikus tagasi maksta. Mees aga ei taha oodata, vaid vihastub ja annab asja kohtusse.

Tundub uskumatu ja ennekuulmatu lugu.

Selle tähendamissõnaga suunab Jeesus meid endid vaatama peeglisse iga kord, kui arvame, et peaksime andestamist piirama.  Kuninga küsimus: „Kas sa ei oleks pidanud oma kaassulase peale halastama ja tema võla kustutama nii, nagu mina sinu võla kustutasin,“ on küsimus, mida Kristus küsib ka  meilt. Andestamine on midagi, millega ei saa viivitada, vaid seda tuleb teha nii kiiresti kui võimalik, ütleb Jeesus.

 Juba mäejutluses, Matteuse evangeeliumi algul, rõhutab Jeesus: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“

Andestus võib muuta meie südameid. See pühib ära mineviku ja aitab meil elada olevikus.

Kes elab andestuses, võib läbi minna karmidest oludest ning siiski säilitada sisemise rahu ja südamerõõmu, mis annab elu ka neile, kes on tema läheduses.

Jeesus annab selle tähendamislooga mõista, et tema järgija, kristlik kogudus, kui ta soovib elada Jeesuse vaimus, siis on oluline elada andestava südamega.

Kuid esikohal on alati Jumala andestus, kes meile andestab iga päev ja see ei sõltu sellest, kas meie andestame või mitte, sest Jumal on andestuse Jumal, kelle arm on mõõtmatult suur.

Soovin, et me igaüks võiksime kogeda seda Jumala armu oma igapäevaelus ja lasta sel vormida meie elu nii isiklikult kui kogukonnana selleks, et Jeesus Kristus võiks saada nähtavaks meie elus, meie kogudustes, kodukohas ja maailmas üldse.

Lõpetuseks tsitaat apostel Pauluse kirjast efeslastele: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“

Aamen.