Sunday, November 24, 2013

Oh mõtle, mis on igavik!



Igavikupühapäeval valitses kuninglik hommik. Karge ja selge taevaga. Kirikusse saabujaid tervitasid tänavus esimesed lumehelbed. Üksikud, kuid selged kinnitused saabuvast valgest ajast. On, mille poole siit rusuvast pimedusest sirutuda. 
Jutluse aluseks oli Mt 25:31-46

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.» Siis vastavad õiged talle: «Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?» Ja kuningas vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.»  Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.» Siis vastavad ka need: «Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?» Siis ta vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.» Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.»

Ühel hetkel, millisel nimelt ei ei tea, ja sel pole ka tähtsust, saab aeg ja kogu elu sellisena, nagu ta praegu meie jaoks kehtib ja nagu me teda tunneme, otsa. Sellises teadlikus ootuses elab Kristuse kirik üle maailma. Ettevalmistusajas.

Täna on viimane pühapäev kirikuaastas. Kesk seda pimedaimat aega me keskendume elu kaduvusele, mitte ainult lahkunut mälestamisele, vaid mõteldes kasvõi viivuks, et meil kellelgi pole siin jäädavat paika ja mis on see koht, kuhu oleme teel ja kuidas peaksime oma teed kõndima, et ikka sinna jõuda? Kas me sees elab üks igatsus igaviku järgi, Jumala järgi? Või elame lihtsalt päevast päeva, tööst töösse, toimetusest toimetusse, murest muresse, öeldes et see ongi kogu elu? Kas mingid valikud on ka meie käes? Või oleme lihtsalt Jumala lükata-tõugata?

Tänane evangeelium laseb meil teadvustada, et Jumal on usaldanud juba meile elu andes midagi hinnalist – hinge. Ta on meile andnud oma Vaimu. Keha, jah, see elab oma elu ja selle aeg on iiratud, kuid Jumal on meile andnud midagi endast. See jumalik säde, mis on juba loomisel pandud iga inimese hinge ja mille eest inimene viimselt kannab ka vastutust.

Me lauslime hingedepäeva jumalateenistusel siin kirikus õhtul meie vanadest lauluraamatutest, oli selline eriline teenistus. Seal on kõik laulud kordades pikemad ja seetõttu ka ehk lasevad, kui muidugi ise lased end kaasa viia, Sul pisut rohkem süveneda. Üks neist hingedepäeval lauldud lauludest rääkis igavikust. 
Tsiteerin:
Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kes vaene
siin ja alasti, Kuid uskus, lootis otsani, See valgeis riideis
rõõmuga Seal kiidab Jeesust otsata. Oh mõtle, mis on igavik!

Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kõik ilma
rõõm üks silmapilk, Kõik kaduv vaev üks kastetilk: Kuid rõõm
võib viia valusse Ja vaev sind saata elusse. Oh mõtle, mis on
igavik!

Oh igavik, oh igavik, Kuis oled sa nii pikk, nii pikk! Kes tark,
sind paneb tähele: Ei anna mahti lihale, Ei ilma lustist hooli ta, Ei
kaduvat siin armasta. Oh mõtle, mis on igavik!

Aegade lõpul tuleb meil astuda Jumala palge ette. Kohtumõistmiseks. Enne kui saame edasi. Seal kogub kuningas Kristus oma taevase trooni ette kõik ja langetab igaühe kohta individuaalse otsuse. Seal ei saa me pugeda kellegi selja taha, kellegi õpetuse või usu taha, vaid igaüks peab ise Jumala ees oma mõtete ja tegude pagasiga seisma ja kohtumõistmisel aru andma.

Seni kaua kui Kristus on Isa paremal käel, nagu me usutunnistuses ütleme, oleme meie Tema käed siin maailmas.

Meenutan siinkohal üht lugu, mida olen varemgi rääkinud, aga mis on väga iseloomulik. Üks Soome ateist olla testamendiga jätnud oma talu vanapaganale. Kui mees suri, oli seadusemeestel tükk peamurdmist, et välja mõelda kuidas kadunukese viimset tahet täita. Viimaks, pärast nädalaid kestnud arutelu otsustati, et parim viis seda teha on lasta koil ja roostel, vihmaveel ja murdvarastel oma tööd teha. Kohus sõnastas lahendi nii: “Parim viis jätta vanapaganale midagi on teha mitte midagi.”
Oma kirikut me kindlasti ei taha ju vanakurjale jätta, ega ühtegi neist, kellest hoolime. Tänane evangeelium õhutuab meid tegema väikeseid tegusid suure armastusega. 

Tähendamissõnas rahvaste kohtust on öeldud: kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ühtedele ütleb ta: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ Teistele aga: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“
Mille põhjal langeb otsus inimese üle? Tema eluvilja. Ei saa otsustavaks inimese põlvnemine ega kuuluvus mõnda religiooni või kirikusse või teatavate vagadusharjutuste sooritamine (ei panda näiteks moslemeid ühele ja kristlasi teisele poole või vabakiriku ühele ja katoliiklasi teisele poole). Ega saa määravaks usu suurus (näiteks tõsiusklikud ühele ja leiged usklikud teisale), vaid see, mida oleme teinud või tegemata jätnud oma ligimese heaks. 

Tuletan meelde piibli mõistmise põhimõtet, mida olen varemgi rõhutanud: ükski narratiiv, ükski lugu või pilt, mida Piibel jutustab, ei anna meile edasi tervikpilti, vaid ainult ühe pildi, ei ava kõiki aspekte, vaid ainult ühe aspekti. Seepärast ei tohi ka täna minna keegi siit koju mõttega, et usk pole üldse oluline, ainult teod loevad. Nõnda Piibel ei õpeta.

Üks vaga mees, isa Johannes Kolobos õpetas kloostris oma vendi nõnda: “Võimatu on ehitada üht maja ülevalt alla, õige ehitusviis on alata majaehitust vundamendist.” Vennad küsisid temalt: “Mis on selle õpetuse mõte?” Too andis vastuseks: “Aluskivi on alati me ligimene ja oluline on see, et sa ta oma poole võidaksid. Sellel rajanevad kõik Issanda õpetused.”
Kristus ei taha et me kasvaksime üksnes usus, vaid ennekõike armastuses. Et tema õpetus mõjutaks kogu me elu.
Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Need on väikesed teod, mis kord otsustavaks saavad, meie igapäevane elu.
Jumal näeb meid läbi kõikide inimeste silmade. Jumal on ise meie keskel.

Aga kuidas siis usuga on? Kas see ei oma üldse mingit tähtsust? Siiski. Kl 3:17 Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! Meil pole mõtet vastandada usku ja tegusid. Meie usk ja meie maailmavaade avalduvad me tegudes. Kui need on omavahel vastuolus, siis ei saa määravaks mitte see, mida väidame end uskuvat, vaid me eluvili, mis ise kõneleb enda eest. 



Kogu hingedeaeg on olnud nagu üks silmapilk. Alles oli novembri algus ja juba paistab lõpp. Algava nädalaga lõppeb kirikuaasta. See viimane pühapäev kirikuaastas kannab kolme nime – varemal ajal oli ta pigem surnute mälestamise püha, nüüd aga pigem igavikupühapäev ning  Kuningas Kristuse püha. 

Kuningas Kristuse püha nimetus võib tunduda võõras, aga ehk on see üks külg Kristuses, mis on meil jäänud liigagi palju tähelepanu alt välja. Kristus kui kuningas, Maailma Valitseja, Pantokraator – nagu on kirjutatud paljude õigeusu ikoonide peale. Jumala poeg tuli esimene kord Inimese Pojana, lapsena, kuid Kolgatal sai temast surma võitja, ning ülestõusmisel elu ja surma Issand ning kuningas. Kui Ta tuleb taas, siis tuleb ta nimelt kuningana, valitsejana, kelle ette kogutakse aru andma kõik inimesed. Praegu on veel võimalus selleks tulekuks valmistuda.

Meil on mille poole püüelda, mida iga päev meeles hoida, mida oodata ja igatseda!




No comments:

Post a Comment