Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega

                                                                                   Õpetaja Kerstin Kase jutlus Kose kirikus 6.04. 

Ef 2:12-16 Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Efesose kiri, millest tänase jutluse alustekst pärineb, oli algupäraselt saadetud kogudusele, mille liikmed olid enne ristimist paganad. Paganaks nimetati tol ajal igaühte, kes ei olnud sünnipooles juut. Nad ei kuulunud Jumala äravalitud rahva, Iisraeli rahva hulka. Jumala arm ja ligiolu oli midagi, millest nad olid välja ja ilma jäetud. Nagu äsja lugesime: Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Ikka ja jälle võis tulla ette olukordi, kus tõusis päevakorrale küsimus pagankristlaste kohta: kas nemad, kes ei kuulu väljavalitud Iisraeli rahva hulka võivad olla õiged kristlased. Küllap oli selliseid küsimusi ka Efesose koguduses, miks muidu oli vaja neile kirjutada: Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.

 Tänane pühapäev kannab kirikukalendris nimetust kannatuste pühapäev. Liigume sammhaaval, tundhaaval, minuthaaval lähemale Vaiksele Nädalale, mida ka kannatusnädalaks kutsutakse. Oleme kristlastena kutsutud osa saama Kristuse kannatustest, aga ka ülestõusmisest. Kõik tänasel jumalateenistusel loetud Pühakirja tekstid räägivad meile Jumala püüdlustest leevendada inimese kannatusi, räägivad sellest, millise kingituse on Jumal oma Poja kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi kogu inimkonnale tervikuna ja igale ühele isiklikult teinud. Kuigi inimese maises elus võib ette tulla kõikvõimalikke keerulisi, pea kirjeldamatuid kannatusi põhjustavaid olukordi, on meie lootus selles, et Jumal on nendes kannatustes meiega, võime küll olla inimestest hüljatud, ent mitte kunagi Jumalast. Js raamatust kuulsime: Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud ... ja evangeeliumist Luuka järgi kuulsime Jeesuse kurbusega rüütatud sõnu: Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud .... Jumal on oma Poja kaudu inimeseks saanud, ent inimesel jääb tihti veidike puudu, et Teda usaldada ja Temal end kanda lasta.

Tänases jutluse tekstis öeldakse "Kristus on meie rahu." Efesose kirjas mõeldakse rahu juutide ja paganate vahel, võime öelda, ka, et see tähendab rahu kõikide inimeste vahel, olenemata rassist, rahvusest, soost või maailmavaatest. Jeesus surm lunastas nii juudid kui paganad, viimastest sai samamoodi Jumala rahvas, tema lapsed ja pärijad. Jumala rahva kodanikuõigused ei põhine Jumala seaduste järgimisel, vaid Jeesuse ristisurmal ja ülestõusmisel ning selle vastuvõtmisel ristimise ja usu kaudu. Inimese ja Jumala vaheline suhe, Jumala armu osaliseks saamine, ei sõltu enam rahvusest ega päritolust. Käsuõpetus on tehtud tühjaks selle läbi, et Jumal loob uue inimese, inimene on sündinud uuesti kui temast on saanud kristlane. Käsuseadusel ei ole enam tähendust neile, kes on lepitatud Kristuse ristisurma läbi. Kristus ühendab meid Jumala ja üksteisega. Mõelgem täna ka sellele, mida tähendab see, et Kristus ühendab meid üksteisega. Sattusin juhuslikult lugema Soome kiriku ajalehe "Kotimaa" viimast numbrit, kus vaimulik ja teoloogiadoktor Kari Kuula kirjutas sellest samast Ef kirja tekstist, mis on tänane jutlusetekst. Ta keskendus oma jutus just nimelt sellele, mida tähendab, et Jumal on loonud need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta tõi näite sellest, kuidas ühes koguduses käis lisaks kohalikule luterlikule kogukonnale ka katoliiklastest perekond. See perekond ei saanud selles koguduses tulla armulauale, sest luterlaste ja katoliiklaste vahel ei ole ühist armulauaosadust. Ma ei taha siinkohal laskuda küsimustesse, miks see ajalooliselt nii on juhtunud ja millistel tingimustel armulauaosadus kahe kiriku vahel oleks võimalik, ent ometi oli see on väga ilmekas ja omamoodi mõtlemapanev näide inimese poolikusest: armulaud, mis on sügavaim viis olla osaduses Kristusega lahutab erinevatesse kirikutesse kuuluvaid kristlasi. Ja seda tänu inimlikule, mitte jumalikule korrale. Tõenäoliselt inimesed väga tihti ei mõtle sellele, sest ühtede jaoks on see alati nii olnud ja muutunud tõsiasjaks mille üle ei vaielda. See näide ei ole toodud selleks, et kutsuda üles hata tänasest alates pidama ühiseid armulauateenistusi mõne teise kirikuga, vaid selleks, et võiksime igaüks küsida, Kas olen mina aidanud üles ehitada mõne vaheseina, mida Kristus ehk maha lammutaks? Kas midagi, mida mina saan muuta selleks, et vaheseinad inimeste vahel laguneksid, et vahesein inimese ja Jumal vahel laguneks.

Aidaku meid selleks Jumal.