Palmipuudepüha jutlus

                                                       Jutlus palmipuudepühal, 13.04.14

Fl 2:5-11

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks. Aamen.

Meie mõtlemisest sõltub palju. Sealt saab kõik alguse. Mõtetest saavad alguse me teod (kuigi, eks me vahel tegutse ka mõtlematult) ja me sõnad (kuigi vahel lipsavad üle huulte sõnad, mis pole väljaütlemiseks mõeldud). Me mõtted on nagu tuuled, mis panevad liikuma me elu-purjelaeva ja määravad suuna, kuhu teel oleme.

Apostel paneb meile südamesse: Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.

Teispool suurt ookeani räägitakse üht lugu, mis leidis aset ühes teatud ülikoolilinnakeses. Seal oli üks iseäranis boheemlaslik tudeng. Tark, aga vabameelne ja isepäine. Ta käis terve ülikooliaja ilma kingadeta, paljajalu, kandis lõhkiseid teksaseid ja pikki juukseid. Just ülikooli ajal sai temast kristlane. Otse ülikooli kompleksi vastas asus üks konservatiivne kirik. Sealne kogudus soovis küll tudengite hulgast endale uusi liikmeid kutsuda, kuid ei osanud seda kuidagi teha.

Ühel päeval otsustas boheemlaslik tudeng sinna kirikusse minna. Ta hilines jumalateenistusele, jutlus juba käis kui ta sisenes oma pikkade juuste lehvides ja paljasjalgsena nagu ta oli. Noormees liikus piki kiriku vahekäiku otsides vaba istekohta, kuid kirikus oli tol päeval väga palju rahvast. Kõik pingiread olid täis. Ei paistnud ainsatki vaba kohta. Pastor hoidis jutlust jätkates noormehe liikumisel silma peal, ka kõigi kirikuliste pilgud kinnistusid saabujale. Õhus oli tunda pinget. Noormees jõudis kantslile üha lähemale ja olles veendunud, et tõesti ühtki vaba istet ei ole, istus ta lihtsalt vahekäigu põrandavaibale maha. Ülikoolis oli selline käitumine igapäevane. Kui auditoorium oli tihedalt rahvast täis istuti ikka kuhu vähegi sai. Trepiastmele, aknalauale. Kuid sealses konservatiivses kirikus oli selline käitmine ennekuulmatu.

Selles kirikus oli aastakümneid ametis vana ja väärikas kirikumees, kelle ülesandeks oli muuseas ka korra järgi valvata. Härrasmees kandis laitmatut ülikonda ja ta hõbehallid juuksed olid hoolega peadligi silutud. Nüüd võttis kirikumees otsutavalt suuna tudengi poole, kes oli isunud väljapoole pingiridasid. Jutlusele ei suutnud enam keegi keskenduda, kirikuliste silmad püsisid vana kirikumehe peal. Mis edasi saab?

See võttis tükk aega. Vana mees liikus oma kepiga väärikal sammul piki kiriku vahekäiku. Kirik oli vaikne. Viimaks jõudis kirikumees noore tudengini, kummardus ta kohale, küsis midagi ja istus siis aegamisi end sättides põrandale noormehe kõrvale. See heitis talle tänuliku ja vaimusunud pilgu. 

Kirikuõpetaja ütles pärast hetkelist pausi, mis oli sündmuste käigus jutlusesse tekkinud: „Mida mina täna siit kantslist julustan, unustate te varsti, kuid mida te täna nägite, ei unusta te kunagi.“

Apostel ütleb täna Jeesuse kohta: ta loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.  Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all.

Jeesus on tõeline Jumal tõelisest Jumalast nagu me Nikaia usutunnistuses ütleme. Ometi loobus ta iseenese olust, tuli siia maailma inimesena inimeste keskele. Alandas end veelgi madalamale minnes mitte selle maailma rikaste ja kuulsate hulka, vaid ristipuule Kolgatale.

Täpselt nädal aega tagasi pühapäeval oli minul võimalus osaleda Süüria kiriku jumalateenistusel Petlemmas. Mehed ja naised istusid seal kirikus rangelt teine teisel pool vahekäiku. Jumalateenistuse algul oli kirikus suhteliselt vähe rahvast, kuid neid tuli tasapisi kogu aeg juurde, kuni viimaks oli kirik täis. Altari ees, kus oli eesriie, vaip, mis aeg-ajalt nagu teatrikardin eest ära tõmmati, seisis ja teenis kaasa terve väehulk mehu, kõigil liturgilised rõivad üll. Seal kirikus oli väga palju laulu. Rütmilist meestelaulu, mis haaras kõik osalejad kaasa. Teenistuse üks osa oli rahusoov, mida kirikulised käte teel ükseteisele edasi andsid. Aga mitte nagu meil, käepigistusena, vaid üks osapool pani oma käed kokku ja teine oma käed nende ümber. Pärast puudutati kätega ka oma põski. Need kirikulised võtsid sind omaks. Justkui sellest veel vähe oleks, juhtus minu ees istuma naine alla aastase lapsega. Selline elava loomuga, väike tumedate lokkide ja sõstrasilmadega lapsuke, kes kordamööda liikus ema, tädi ja vanaema käte vahel) oli alatasa näoga minu, kui tagaistuja poole ja iga kord, kui me silmad kohtusid, laps naeratas suure suuga. Oli kohe õnnelik. Ja see oli nakkav õnnetunne.

Selles maailmas on väga palju isekust. Jeesuse loobus iseenese olust. Ta tuli meie juurde ja võttis meie koormad enda õlgadele. Ta kutsub meidki loobuma oma isekusest, laskuma teise inimese tasandile, olema ligimesed, kes hoolivad üksteisest.

Neid tasaseid teeradu mööda saab aukuningas tulla meie juurde, meie ellu ja juhatada meid siit ajalikust elust igavesse.