Suurel Reedel

Hb 5:7-10

7 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. 8 Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. 9 Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad, 10 kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.

Nüüd juba paar nädalat tagasi (küll aeg läheb kiiresti!) oli mul võimalus osaleda missal ehk amulauaga jumalateenistusel Jeruusalemmas, Jeesuse hauakirikus paiknevas hauagrotis. See on suure kiriku sees, kus asuvab muhulgas ka Kolgata kabel, hauarotundi keskel paiknev väike kaljukoobas-kabel. Madalast uksest tuleb kummardades sisse minna. Läksin sinna koos kaaspalveränduriga varahommikul, enne päikesetõusu, et saaks seal enne päevaseid turistide hulki rahus olla. Hauakirik avatakse juba kell viis hommikul. Paraku otse meie nina ees tõmmati hauagroti väravad kinni. Paistis, et seal algab privaatjumalateenistus. Kui jäime segadusse sattudes ukse ette seisma, avanes hauagroti uks ja meid kutsuti sisse, juhul kui tahame osaleda araabiakeelsel missal. Siis pandi uks jälle kinni seestpoolt. Grotis oli kümmekond inimest, neist kaks paistsid olevat teadlikud koguduse liikmed, ülejäänud arvatavasti samasugused palverändurid nagu meie, olid ka preester ja tema abiline. Seal Jeesuse hauakambris-grotis kaotasid keeled oma tähtsuse, kõnelesid hoopis kiviseinad ja evangeelium. Mingil hetkel oli küsimus kes tahab armulauast osa saada. Polnud kedagi kes poleks tahtnud. Võtta vastu Kristuse ihu ja vere sakramenti varahommikul hauagroti kabelis, kuhu kord oli pandud tema ihu. Suletud uste taga, seespool, oli kahtlemata eriline kogemus. Kui missa lõppedes hauagroti uksed avanesid, meenus ülestõusmishommik. 

Kuidas võtta vastu see ohver mille Jeesus tõi Kolgatal? Kuidas seda vääriliselt või õigesti vastu võtta? Küllap kogu südamest uskudes.

Juba loomise algusest on olnud inimestel sisemine vajadus tuua ohvreid. Vanatestamentliku jumalateenistuse oluline osa oli andide ja ohvrite toomine. Aadama ja Eva lapsed Kain ja Aabel tõid Jumalale oma ohvreid, ammu enne seda kui Iisraeli ohvriteenistus sisse seati. Pärast veeuputust, kui Noa oli laevast väljunud tõi ta põletusohvreid.

Vana Testamendi ohvriteenistuse üheks oluliseks mõtteks oli Jumala austamine anniga. Aga millist andi Jumal ootas? Milliseid ohvreid käskis Jumal oma rahval talle tuua?
Jumal on püha ja temale pühitsetav pidi olema inimlikus mõttes täiuslik. „Parim oma põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta!" (2Ms 23:19). 

Vana Testamendi jumalateenistuse kõikvõimalikud ohvrid on Uue Testamendi valguses poolikud. Need on vaid Kristuse ohvri võrdpildid. Kristus on Jumala Tall.

Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Teda võeti kuulda ja siiski ta pidi käima oma tee lõpuni.

Räägitakse järgmist lugu:

Issand oli kord nii väsinud ühe mehe lakkamatutest palvetest, et ilmus talle ühel päeval ja ütles: “Ma olen sinu lõputuist palveist väsinud. Olen otsustanud, et täidan sinu kolm soovi. Pärast seda aga mitte ühtegi enam.”

Õnnelikuna esitas mees oma esimese soovi. Ta palus, et ta kuidagi oma naisest vabaneks, et ta saaks naida uue ja parema. Tema soov täideti kohe. Ta naine jäi raskelt haigeks ja suri samal päeval.

Kui tuttavad, kes olid saanud kuulda naise surmast, hakkasid meenutama kadunukese häid omadusi, taipas mees, et oli sooviga liigselt kiirustanud. Ta sai aru, et oli olnud pime oma naise heade külgede suhtes. Kas on üldse võimalik nii head naist leida?

Seepärast palus ta Issandat, et too naise ellu ärataks. Ta soov täideti samas. Nüüd oli vaid üks soov alles ja mees muutus närviliseks. Ta oli otsustanud seekord mitte eksida, sest polnud enam võimalust viga heaks teha. Ta küsis nõu kõige erinevamatelt inimestelt. Mõned sõbrad soovitasid tal paluda surematust, kuid teised väitsid, et surematusest pole kasu kui pole tervist, kui puudub raha? Ja mis rõõmu oleks rahast, kui puuduvad sõbrad?

Aastad möödusid, kuid mees ei suutnud otsustada, mida ta peaks soovima: kas surematust või tervist või rikkust või armastust. Viimaks ütles ta Issandale: “Anna mulle nõu, mida ma peaksin soovima.”

Issand naeris tema kimbatust nähes ja ütles: “Palu, et sa võiksid rahul olla sellega, mida sulle antakse.”

Kas pole see eriline ja suur oskus – olla rahul sellega, mis su elus on? Kui paljud meist seda osakavad?

Jeesuse kuuletumine ja alandumine Jumala tahtele olgu meilegi eeskujuks meie elu olukordades. Meenutagem Tema palveheitlust Ketsemanis: ""Isa, kui Sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma!" ... Ja raskesti heideldes palvetas Ta veelgi pingsamalt ja Ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks." (Lk 22:42.44).