Suurel Neljapäeval

1 Kr 11:23-29

Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!» Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: «See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!» Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb. Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.

Antud kirjakohta loetakse vanimaks ülestähenduseks armulaua seadmise kohta. Paulus pani selle kirja enne kui evangelistid oma kirjatööd alustasid. Apostli tunnistuse kohaselt sai ta selle sõnumi otse Issandalt.

Jeesus andis mõista, et leib, mida murrab, on märk tema ihust ja karikas on uus leping tema veres.

Prohvet Jeremija läbi tõotas Issand: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.  (Jr 32:31)

Jeesus kutsus oma järgijaid murdma leiba ja jagama karikat tema mälestuseks. Sest süües sellest leivast ja juues sellest karikast, kuulutame me Kristuse surma, kuni tema tuleb. Nõnda on armulaud mitte ainultt millegi meenutamine, mis kunagi aset leidis, vaid ka millegi kuulutamine, mis tulevikus aset leiab.

Me elame Jeesuse sündmise, surma, ülestõusmise ja Tema taastuleku vahepealses ajas. Meie armulauaga jumalateenistused on nagu traagelniidid nende kahe aja vahel.

Juudid tähistavad paasapühadega oma rahva pääsemist Egiptuse orjapõlvest. Egiptuse vaarao keeldus oma orje vabaks laskmast, mispeale Jumal lasi tulla Egiptuse rahvale kümme nuhtlust (rohutirtsud, haigused jm). Alles viimane, kõige hullem nuhtlus, pani vaarao meelt muutma: öösel tapeti kõik egiptlaste esmasündinud. Ainult juutide kodudest, kus ukse peale oli tehtud tunnusmärk läks surmaingel mööda ja lapsed jäid ellu. ‘Läks mööda’ on heebrea keeles ‘passah’, siit on pärit ka paasapühade nimi. Vaarao lasi juudid vabaks ning Moosese juhtimisel lahkuti Egiptusest.

Selle sündmuse meenutamine on juutide jaoks paasapühade sisu. Palju sajandeid hiljem kogunes Jeesus oma jüngritega ülemisse tuppa pidama paasasöömaaega. Ka sellel ööl oli õhk paks, nagu Egiptusest vabanemise ööl ning surma lähedus andis tunda. Ka nüüd oli Jumal otsutanud vabastada oma rahva. Patust ja igavesest surmast. Kes talle järgnevad usus ja lootuses, need ei jää häbisse.

Nüüd juba pea kaks nädalat tagasi oli mul võimalus viibida Jeruusalemmas selle ülemise toa kohal asuval katuseterassill, kus Jeesus jagas püha õhtusöömaaega. Sai seal ühel õhtul istutud ja lastud Pühamaa päikesel end soojendada kui korraga hakkas seal samas lähedal asuva Maarja uinumise kiriku kell helesima. Ilusa heleda häälega. Mõtlesin seal, et elu on ilus nagu see kellahelin. Mõne aja pärast liitus heledahäälse kellaga teine, pisut madala kõlaga kell. Mõtlesin, tõsi ta on, ka elus on raskusi, madalamaid toone ja just sel taustal tulevad heledamad toonid, elu helged hetked eriliselt esile. Olin mõtetega jõudnud just nii kaugele, kui hakkas helisema kolmas kell, päris kumeda, madala tooniga. See oli täiuslik kolmkõla. Ja nõnda, mõtlesin ma, on ka eluga. Tõeliselt raskused on osa sellest elust. Kõik see kokku – helged hetked, tõsised hetked ja raskused moodustavadki kokku selle elu siin.

Sellise juluse pidasid mulle ülemise toa kohal Jeruusalemma Maarja uinumise kiriku kellad. 

Seades Püha armulaua Jeesus justkui jagas ennast oma jängrite vahel osadeks, murdis palakesteks ja ütles tehke seda minu mälestuseks! Apostel Paulus paneb meile ka südamele, et me puhta südamega armulauda vastu võtaks iga kord mõistes, et see on tema ohver meie heaks, et meid päästa hukatusest igavele elule.