Jutlustaja Reinu jutlus 27.07.

Jk 2:8-13

Jumalateenistus Kosel . 27. juuli 2014.a.

„Te teete hästi kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi:“Armasta oma ligimest nagu iseennast!“Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks.Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes.Sest see, kes ütles:“Sa ei tohi rikkuda abielu!“, ütles ka:“Sa ei tohi tappa!“Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud.Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi.Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.“

Tänane kirjakoht viis mu mõtted ühele teisele kirjakohale Pühakirjas, kus on samuti juttu armastusest üksteise vastu.1.Johannese kirja 4.peatükis on kirjutatud:“Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus... Kui keegi ütleb:“Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.“(1.Jh 4:7,8, 20)

Need kirjakohad tulevad silme ette, kui puutume kokku inimestega, kes on pahuksis oma naabrite, töökaaslaste või pereliikmetega.Suhteprobleemidest ei ole vabad ka kristlased.Sellele maailmale on kurjus ja salakavalus nii omased.Keegi meist ei ole täiuslik.Inimene näeb, mis on silmade ees, aga Jumal näeb, mis südames.Jumala ees oleme kõik patused, kes vajavad Tema andeksandmist.Ometi ei tohi me kergemeelselt loota, et Jumal armastab meid pimesi ja annab kõik andeks, nägemata meie südame kangust.Issanda taastulemine ja viimne kohtupäev on õelatele hirmutav, kuid Jumala lastele päästepäev.

Kristluse põhiküsimuseks on ligimesearmastus. Ligimene on iga inimene, kellega me elus kokku puutume, mitte üksnes need, keda me välja valime.Praktilises elus on ikka nii, et meie suhtumise kaasinimestesse määravad ära mitmesugused tegurid, olgu selleks siis haridus, ametipost, rikkus või vaesus.Mõne meelest on kõrgema haridusega ja kõrgemal ametiredelil asuvad inimesed teistest paremad.See paistab hästi välja suhtumises kutseharidusse.Kutsekoolide maine jättis palju aastaid tõsiselt soovida.Olukord ei ole veel praegugi piisavalt hea.Erivajadustega laste koolidest ei tasu rääkidagi.Olen pärit 10-lapselisest perest.Minu vanemad pöörasid laste haridusele olulist tähelepanu.Samas toonitasid nad, et iga amet väärib tunnustamist.Ema ütles alati, et hea sanitar on rohkem väärt kui vilets ja kohusetundetu meditsiiniõde.(Ema oli sanatooriumi vanemõde.)Meenuvad ka  TPI kunagise rektori Agu Aarna öeldud sõnad: „Ülikool matsi ei riku!“Meil on praegu suur haritlaste hulk, kuid harituse tase jätab soovida.Kõrghariduse võivad saada needki, kes viletsate eksamitega ülikooli sisse ei pääsenud. Raha eest saab ju eraülikooli!

Vaesuse ja rikkuse pinnalt vahetegemine ei ole kuhugi kadunud, pigem taasiseseisvunud Eestis veelgi süvenenud. Ajaloost on teada, et isegi mõnel pool kirikutes tehti vahet rikaste ja vaeste vahel.Mõisnike pingid asusid altarile lähemal ja olid uhkemad kui maarahva omad.Olid olemas isegi erakalmistud, sest mõisnik ei soovinud olla maetud pööbliga ühele kalmistule.Pühakiri ütleb meile aga selgelt:“Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi.“ Ligimeseks olemise heaks näiteks on Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest (Lk 10:30-37).

Urvaste koguduse õp.Üllar Salumets on öelnud, et kristlase elu ei jää teistele märkamatuks.Neid armastustegusid nähakse, kui mitte maa peal, siis taevas kindlasti.Aitamine ei peagi pälvima maailma tähelepanu, tagasiside tuleb abivajaja silmadest ja südamest.Kui abisaaja tänab Jumalat koguduse ja tema töötegijate eest, siis on meie armastus kandnud vilja.

Kõiges on Jumal inimese eest hoolitsenud armastuses.Kui Jumala armastustegu jõuab inimese taipamiseni, avaneb inimsüda Teda kiitma ja tänama.Meie Jumala armastuse objektiks saab siis meie ligimene.Seepärast ütleb apostel:“Kui keegi ütleb:“Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.“

Lihtne on rääkida, aga raske teha.Kui me Jumalat armastame ja tahame Teda teenida, saab meie usk ja armastus proovile pandud oma ligimese armastamises.Siin peame tõsiselt endasse vaatama ning paluma Jumalalt armu ja abi, et meie usk ja armastus kasvaks ja saaks täiuslikuks, nagu Jumal tahab.Ligimesearmastuseta on meie usk väärtusetu.

„Vennad, vendi armastagem,

truuduses üksteisele

armastust nii tunnistagem,

et ka elu jätame!

Nii on Ta meid armastanud,

et ta suri meie eest.

Need on Teda kurvastanud,

kes ei hooli armutööst. KLPR 314-2