Jutlustaja Reinu jutlus 6.07.

Rm 4:1-8

6.juuli 2014.a.

„Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.Sest mida ütleb Pühakiri? “Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.“ Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk, nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult: „Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.“

Jumalateenistuse alguses julgustab õpetaja kogudust sõnadega:“Õnnis on inimene, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.Seepärast tunnistagem Issandale oma patud üles...“ Kas see käib kõigi kohta, või on neid, kellel on erilisi teeneid Jumala ees ja ainult nemad võivad loota Jumala õnnistusele?

Rooma kirja 3.peatükis ütleb apostel Paulus selgelt, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.Mida õigeksmõistmine tähendab?

Paulus peab silmas seda, mis juhtub patusega tema pöördumisel.Meeleparanduse tunnil astub patune Jumala kohtu ette, olles veendunud, et ta on süüdi ning tunnistades Jumala kohtuotsuse enda kohta õigeks.See on patuse ainus õige suhe Jumalaga.Ta on patune ja tunnistab enese patuseks.Ta näeb ennast sellisena, nagu ta Jumala ees tegelikult on.Patusena ei saagi tal Jumalaga muud õiget suhet olla.Kuid Jumala kohtu seadustes on ka see paragrahv:patune, kes tunneb oma süüd, kahetseb seda ja usub Kristusesse, mõistetakse õigeks.Õigeksmõistmine tähendab sellisel juhul Jumala kohtu õigeksmõistvat otsust patusele (O.Tärk).

Inimene mõistetakse õigeks usu läbi.Tekib küsimus, kas siis teod ei olegi tähtsad?Kiriku ajalugu näitab, et nendes asjades selguse saamine ei olegi alati nii lihtne olnud.1564.a.(katoliiklik) Trento kirikukogu pani needuse alla kõik, kes õpetavad, et inimene saab õndsaks ainult usust, ilma tegudeta.Kui see oleks õige, siis peaks ka tänase kirja autor (apostel Paulus) olema needuse all.

Õigeksmõistmine omandatakse ainult usu alusel, kuid sellele peavad õigeksmõistetud inimese elus järgnema õiguse teod.Kui neid ei järgne, siis on usk surnud.Jaakobus kirjutab:“Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta.“ (Jk 2:26) 

Juudid tahtsid käsust teha päästmisvahendi.Paulus kinnitab juutidele, et usk kinnitab käsku, mitte ei tee „käsku tühjaks“.Alles läbi usu saab käsk oma „õige“  koha.Pole mingit alust arvata, et Jumal päästab juudi ühel viisil ja pagana teisel viisil.Rm kirja eelmises peatükis ütleb apostel:“Jumal on üksainus ja tema teeb usu läbi õigeks nii ümberlõigatu kui ümberlõikamatu.Kas me siis tühistame Seaduse usu läbi?Ei sugugi!Me vaid kinnitame seadust!“(Rm 3:30,31)

Paulus pühendas palju ruumi õigeksmõistmise küsimusele.Inimesed on ikka ja jälle püüdnud ise omal käel usuelu korraldada.Iisraeli usuelu areng on selge näide sellest.Sajad käsud reguleerisid inimese ja Jumala suhet.Käske oli nii palju, et tavaline inimene ei suutnud neid kõiki meeldegi jätta, rääkimata siis täitmisest.Nii tekkis vaimulik eliit, kes pidas end teistest paremaks. Variseri ja tölneri lugu on meile  (enamikule) üsna tuttav.Jumal näitas ennast täis variserile tema „koha kätte“(Lk 18:9-14). Nii juhtub igaühega, kes ennast ise ülendab.

Me keegi ei või ega saa teha tegusid, mis kohustaks Jumalat meile tasuma igavese eluga.Me saame loota ainult tema armule.

Tänase päeva evangeelium, mida puldist kuulsite,  oli Luuka järgi.(Lk 15:11-32).Piibis on palju tähendamissõnu, mille kohta Jeesus ütleb:“Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu.“ Tänane kuuldud lugu kadunud pojast haakub jutluse aluseks oleva tekstiga.Poeg oli oma osa pärandist kätte saanud ja rännanud kaugele maale.Seal suutis ta kõik oma isa ja esiisade higi ja vaevaga saavutatu ära kulutada.Ta oli võõrsil langenud nii madalale kui üldse võis.Viimases hädas pöördub ta koju tagasi.Tal ei ole oma teole mitte mingisugustki õigustust, ei ühtegi „teenet“, mida isale ette näidata.Ta jõuab koju nagu hulgus, vastu võetakse aga pidusöökidega.Ta tuleb kui see, kes on enda järel põletanud kõik sillad ja kellel pole enam millelegi õigust ega midagi oodata, aga talle antakse pidurüü.

Mida ütleb see kirjakoht meie kohta?Kas me mõistame isa tähendamissõnast, kas me tunneme, et see lugu inimlikust armastusest kuidagi meidki puudutab? Kas me teame, kes tegelikult meie silmade ette kerkib, kui seda lugu kuuleme? 

    

Seal tõuseb meie ette selle pale, kelle ees prohvetid on oma silmad sulgenud, et mitte pimestuda igavesest valgusest.Kas me ikka mõistame, et kõik see puudutab meid tunduvalt rohkem kui miski muu siin maailmas?

Joosep Tammo on öelnud, et usklikena me tunneme, et me ei vääri Jumalat, aga samas mõistame, et Kristus oma surmas on meile taas väärtuse andnud.See mõistmine aitab meid julgelt ja tänuliku südamega astuda jumalikku elutäiusse. Siin valitseb armastuse ja vastuarmastuse saladus ja teadmine, et Jumal on meid armastanud enne, kui meie teda oskasime armastada.

Puhastunud usu kunst seisneb armastusse jäämises, või nagu apostel Paulus väljendab, Jeesuses Kristuses olemises.Temas lööb meie elu särama.Temas kahvatuvad kõik teised armastused.On vaid avar taevas ja usk, et mind on mõistetud ja õigeks mõistetud täiesti muidu, seaduse tegudest sõltumatult.