Kiri liival

                        Jutlus Hollolas 13. juuli AD 2014

Jh 8:2-11

2 Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. 3 Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma 4 ja ütlesid Jeesusele: «Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. 5 Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?» 6 Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. 7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» 8 Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. 9 Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. 10 Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: «Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?» 11 Tema ütles: «Ei keegi, Issand!» Aga Jeesus ütles: «Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!»

Armas õde ja vend Kristuses! Esmalt annan üle tervitused Kose koguduse nendelt inimestelt, kes seekord meiega kaasa ei tulnud, aga kelle hulgast paljud palusid oma tervitused edasi anda. Olete jätkuvalt meie eestpalvetes!

Tänases evangeeliumis toovad kirjatundjad ja variserid Jeesuse ette abielurikkumiselt tabatud naise. Nende südamed olid täis viha ja käed täis kive.

Millisena oled sina tulnud täna Issanda ette? Huviga, kohustusest, harjumusest või armastusest? Milliseid mõtteid kannad oma südames kaasas? Ehk on sul mõni kivike rusikasse pigistatud?

Ühes väikeses linnakeses elas kord keegi jutukas naine, kellele meeldis väga oma nina toppida teiste asjadesse. Kord nägi ta ühe linnakeses tuntud mehe autot pargituna kohaliku pubi ette. Naine tegi kiirelt järelduse: sel mehel on tõsine alkoholiprobleem. Jutt levis linnakeses kulutulena. Too mees, kuuldes kuulujuttu enda kohta ja ka seda, kust see alguse sai, algul vihastas ja tahtis naisele öelda, mida ta temast arvab, kuid jäi siis mõttesse ja otsustas olukorra lahendada teisiti. Veel samal õhtul parkis ta oma auto naise maja ette ja jättis sinna paariks järgnevaks ööks.

Jeesus teab kui varmad me oleme üksteist sõnades või mõtetes kividega loopima, hukka mõistma, etteheiteid tegema, kätte maksma. Ta hoiatab meid selle eest ja laseb vaadata iseendasse enne kui osutame teiste vigadele. 

Üllatunud variseride silma all kummardus Jeesus maha ja kirjutas midagi liivale. Jumal on end varemgi ilmutanud kirjutatud sõnades – kõigepealt kümnes käsus, mis lausa kaks korda Moosese läbi Iisraeli rahvale anti, siis kuningas Belsassari palees (Tn 5), kus seinale ilmus salapärane kiri ja nüüd siis siin, Jeesuse käega liivale kirjutatus. Küllap oleks meilgi niimõneski olukorras hea enne tegutsemist või enne oma hinnangu andmist võtta aeg maha, n.ö. joonistada sõrmega liivale. Lasta Jumalal kõnelda. Aga kaasaeg soosib sootuks vastupidist olukorda Demokraatia tagab sõnavabaduse ja internet sõnade leviku kiiruse. Verbaalsed kivid lendavad sageli üsna mõtlematult kuhu juhtub.

Me ei tea, mida Jeesus kirjutas, kuid ennast taas sirgu ajades ütles ta: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!»

Nüüd olid kättemaksu nõudjad need, kes jäid vaikseks. Ükshaaval ja vaikides variserid lahkusid. Keegi neist ei söandanud nüüd, olles järele mõelnud, tunnistada end niivõrd õigeks Jumala ees, et võiks hukka mõista ühe eksinu. Nad teadsid, et too naine oli eksinud, aga mõistsid, et eksinud olid ka nemad ise.

Jeesus kummardus jälle ja kirjutas sõrmega maa peale. Mõne aja pärast vaatas ta üles. Kõik peale abielurikkujast naise olid lahkunud. Too seisis üksinda Issanda ees, ega teadnud, mida teha või kuhu minna. Ta ootas ikka veel kohtumõistmist. Ümberringi vedelesid kivid, mida variserid olid sinna vaikselt poetanud. Jeesus on ainuke, kes õigusega saaks kohut mõista ja kivi visata, sest Tema ainsana ei ole pattu teinud. Ta küsis naiselt: "Kus on kõik teised, kas keegi pole sind surma mõistnud?". "Ei keegi", vastas naine. "Ega minagi mõista sind surma,“ ütles Jeesus.

Mooses on käskinud abielurikkumiselt tabatud naise kividega surnuks visata. Patule peab järgnema patu palk. Karistus. Naine teab seda ja ta on küllap juba leppinud oma saatusega.

Meiegi elus võib tulla ette hetki, mil justkui mingid tumedad jõud tõmbuks me ümber kokku. Olgu see mistahes häda, õnnetus või haigus. Olgu need inimesed, kes on me vastu meelestatud või olgu need me oma mõtted, mis on meid süüdistavad. Sünge olukord igatahes. Selles sünges pimeduses kostub eriti selgena Kristuse hääl: Mina olen maailma valgus. Jeesusega koos ei ole lootusetuid olukordi. Ei ole pimedust, millest valgus ei suudaks läbi murda.

Jeesus ei ütle ühtegi karmi sõna eksimuse kohta. See naine on pidanud niigi palju üle elama viimaste tundide jooksul. Jeesus usaldas seda naist ja kinkis talle uue võimaluseent andis talle kaasa ka juhtnööri „Mine ja nüüdsest peale ära tee enam pattu“. Ainus mida ta ootab, on meeleparandus. Jeesus tahtis teda päästa, nagu ta tahab päästa iga patust hinge. Seepärast erinebki ta variseridest ja kirjatundjatest, kel on võim naise üle kohut mõista ja kes reeglina olekski seda kõhklemata teinud. Jeesusel on kohtumõistjana suurim ja lõplik võim, aga tema otsus on halastus.

Me ei te jätkuvalt, mida Jeesus tookord maapinnale kirjutas, aga võime Jumala kirjalikud eneseilmutused kokku võtta nõnda: Kõigepealt ilmutas Ta end käsuseaduses, siis kohtumõistmises ja viimaks armastuses ja andeksandmises.

Armsad kirikulised, Jeesus asetab me silme ette nii avaliku süüaluse kui tema karistust ihkavad inimesed ja otsekui küsib selle loo kaudu meie käest mis meid siin kõige enam heidutab. Kas see, et inimene eksib või see, et inimene ei näe teises inimeses enam ei ennast, oma õde ja venda ega näe temas Jumala last.

Möödunud nädalavahetusel oli Eesti suur laulu-ja tantsupidu, mida peetakse kord 5 aasta tagant. Vaatasin ja tuhandeid tantsijaid ja kuulasin tuhandeid lauljaid ja mõtlesin kui kahju, et kogu selle üleva tunde juures on see sedavõrd ilmalik pidu. Samas mõistsin, et minu asi pole mitte hukka mõista või kurvastada, vaid ainult tänada ja paluda. Et Jumal on meiega pikameelne. Jäägu Tema arm ja õnnistus meiega!

Taevaisa tunneb me südame mõtteid. Ta on, nagu apostel Peetrus ütleb, pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele. (2Pt 3:9b) Aamen.